Viimase aasta jooksul oleme meedias kuulnud ja lugenud palju teemal prügi ja selle sorteerimine. Paaniliselt pesevad paljud pereisad pühapäeva õhtuti kartongpakendeid roiskunud piimast, et viia see siis spetsiaalsesse rohelisse kogumistünni. Teadlikult sorteerime paberit ja pappi, viskame banaanikoored bioloogiliselt laguneva prügi hulka. Kuid kordagi pole tekkinud kellegil meist küsimust, miks me nii teeme ja kas see kõik ka tegelikult praktikas laguneb nii nagu peaks?
Esmakordselt seda artiklit lugedes tundus asi lihtne, tundsin, et siiani tehtud vigades - visates vana tomati paberi hulka - pole olnud põrmugi halba. Pigem head. Selgub, et Sillamäel asuvas vanal prügimäel on tärganud justkui uus elu. Seda siis bakterite näol. Uustulija on firma nimega Ecocleaner, mille eesmärgiks on kõik olmeprügi 100% kasulikult ära kasutada ning seeläbi säästa keskkonda.
Üks firma Ecocleaner juhatajaid Tommy Biene ütleb: “Biolagunevate jäätmete olmeprügist väljasorteerimine on mõttetus, tegelikult lausa kahjulik, sest see on rahaliselt ja ümbritsevale keskkonnale kallim lahendus.”
Sillamäel tegutsev tööstusettevõte Ecocleaner on noor Eesti firma, mis selle aasta algusest opereerib Sillamäe endise prügimäega.
Kuidas aga selline uudne ja pealtnäha imelik protsess toimub, et kõik ära lagundadakse ja samas loodust säästetakse. Toimub järgnev: Tuleb prügiauto segaprügikoormaga. See kaalutakse ja kallutatakse maha. Nüüd läheb mass läbi purustaja. Suured tükid hakitakse. Oluline on purustada ka kilekotid. Kuna prügi pakitakse enamasti kilekottidesse, kuhu õhk ligi ei pääse, on seal kerge tekkima mädanemine, haisud ja happelised vedelikud. Seejärel pannakse kogu purustatud sodi suurtesse kuhjadesse – aunadesse, mis kaetakse pealt jäätmekompostiga. See ongi võtmemoment. Kuhjades hakkavad tööle mikroorganismid. Need söövad sodi sees leiduvat süsinikku, joovad vett peale ning kuumutavad jäätmeid, millest eraldub veeaur. Ecocleaner ise baktereid ei kultiveeri ja kuhjadele ei lisa.
Kuigi tegevus tundub kirjelduse järgi lihtne, on bakterite töölepanek täppistöö. Võiks muidu ju igalühel olla tagaaias sarnane kompostihunnik. Prügikuhjadel on oma spetsiifiline konstruktsioon, mis tagab värske õhu juurde juhtimise ja kuumuse ning veeauru eemaldamise. Firma on neile teadmistele võtnud Eestis ka kasuliku mudeli tunnistuse.
“Bakterikuhjas” tõuseb temperatuur 70–75 kraadini, niimoodi prügi kuivab ja patogeenid hävivad. Lahti on ka saadud ebameeldivatest kahjuritest - rottidest ja lindudest. Prügi ei haise ning ei ärrita silma limaskesta.
Üldist prügisorteerimisskeemi omanikud ei tunnusta, kuna nende sõnul ei saa lihtsalt ühes toiduplögas ühtegi aeroobset lagunemist hakata tekkima. Lõpptulemuseks on mädanev ja haisev jääk, millest võivad edasi tekkida ohtlikud metaan ja toksiidid.
Kuhjades seisab purustatud prügi üks–kolm kuud. Sealt edasi on kaks võimalust. Nüüdseks kuivanud ja mikroorganismide poolt sodist puhtaks söödud prügi sõelutakse ja hakitakse, mille tulemuseks on kas jämedama fraktsiooniga jäätmekütus või peenema fraktsiooniga mullasarnane saadus. Jäätmekütuse saab katlas ära põletada ning toota soojust ja elektrit. Näiteks kui seda Kundas tsemendiahjude kütusena kasutada, jääb ka kogu tekkiv tuhk tsemendi sisse. Firma teise tootega, prügist valmistatud mullaga tuleb näha rohkem turundamisvaeva. Kui maht on tuhandeid tonne, siis seda ämbriga vanaema peenramaale ei tassi.
Niisiis, pole vaja pead vaevata ja südant kurnata sorteerimisega, see siin on tulevik. Sorteerimine aga minevik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment