Wednesday, April 14, 2010

"Veronika otsustab surra."





Paulo Coelho (sündinud 24. augustil 1947 Rio de Janeiros) on brasiilia kirjanik. Tema kirjandus on tuntud pigem uudiskirjanduse all ning tema kõige tuntuimaks raamatuks võib lugeda "Alkeemik".
Menukirjaniku nimetus on auga välja teenitud: tema raamatute müügiarv on tõusnud juba üle 100 miljoni, tõlkeid on avaldatud ligi 70-s keeles pea 150-l erineval maal. Ja kuigi kvantiteet ei ole alati kvaliteedi märgiks, on Coelho võitnud nii lugejate kui ka kriitikute südamed.

"Veronika otsustab surra"

Enda arvates oli ta täiesti normaalne inimene. Veronika otsus surra oli tingitud kahest väga lihtsast põhjusest ja ta oli kindel, et kui ta jätaks maha selgituskirja, siis nõustuksid temaga paljud.Esiteks: kõik ta elus oli ühesugune, ja kuna noorus juba seljataga, polnud edaspidi oodata muud kui allakäiku, vanadust selle pöördumatute jälgedega, haigusi, sõprade lahkumisi. Edasielamine ei annaks midagi juurde, vastupidi, tõenäousus kannatada suureneb üha enam ja enam.Teine põhjus oli filosoofilisem: Veronika luges ajalehti, vaatas televiisorit ja oli kursis sellega, mis maailmas toimub. Kõik oli valesti ja tema ei osanud seda parandada - ta oli täiesti kasutu.

Tegemist on järjekordse inimese eksistentsiaalseid probleeme kirjeldava ja teatud mõttes lahendusi pakkuva raamatuga. Võttes endalt elu ning siis see tagasi saada, teades, et see võetakse teilt uuesti ning seekord loetud päevade pärast. Peategelane tapab end, Sloveenia pealinnas Ljubljanas, mis tõlkes tähendab armastust, mis on minu arvates kindlasti üks raamatu sümboleid. Peategelane mõistab elu väärtusi, kuna avab silmad väljaspool enda kodu, olles teistsuguses olustikus, ümbritsetud inimestest, kes väärtustavad elu, kuid näevad ka elu enda ümber teisiti. Peategelane oli justkui unarusse jätnud küsimuse, milleks ta elab ning mida ta unistab, tahab ning leida soovib elus. Ta oli unustanud, et maailmas on nii palju ilusaid ja häid asju ning tundeid. Veronica sai tunda armastust ning tänu sellele sai ta ka põhjuse elada.

Raamat annab lugejale mõista, et iga päev võib olla viimane. Nagu August Gailiti raamatus “Ekke Moor” küsib Ekke ühelt pealikult, teda usutledes, mis juhtub järgneval päeval. Siis mõtleb tark mees ning ütleb: “ See, kes tahab elada homsest, ei ela tänasele.” Tuleb elada hetkes, tuleb otsida midagi, mida pole veel näinud.
Iga inimolend on ainulaadne, oma vooruste, instinktide, mõnude ja seiklusihaga. Aga ühiskond surub meile peale ühtse käitumismalli - ja inimesed ei peatu hetkekski, et küsida endalt, miks nad peavad nii käituma. Nad ainult nõustuvad sellega, täpselt nagu masinakirjutajad nõustuvad faktiga, et QWERTY on maailma parim klahvistik.
Oleme stereotüüpides kinni(?).

Mulle meeldis raamat. Haarasin selle riiulist, kuna köitis pealkiri ning kordagi ei ole kahetsenud, et selle läbi lugesin. Vahel on nii, mõne raamatuga aga kohusetunne ei luba pooleli ka jätta.

Tsitaate:
"Palju mul aega on jäänud?" kordas Veronika sel ajal, kui õde süstis."Kakskümmend neli tundi. Võib-olla vähem."Veronika langetas pilgu ja hammustas huulde. Ent säilitas enesekontrolli."Ma tahan küsida kahte asja. Esiteks, andke mulle palun mingit rohtu või süsti või mida iganes - et ma ärkvel püsiksin, et ma saaksin iga hetke, mis veel jäänud on, ära kasutada. Ma olen väga väsinud, aga ma ei taha magada, mul on nii palju teha - kõik see, mille ma olin edasi lükanud, mõeldes, et elu on igavene. Kõik see, mille vastu ma huvi kaotasin, kui jõudisn järeldusele, et elu ei vääri elamist.""Ja teine soov?""Minna siit ära ja surra väljas. Ma pean Ljubljana lossis käima, see on kogu aeg seal seisnud, aga mul pole kunagi olnud uudishimu seda lähemalt vaatama minna. Ma pean selle naisega rääkima, kes talvel kastaneid ja kevadel lilli müüb. Kui sageli me kokku juhtusime ja ma ei küsinud kunagi, kuidas tal läheb. Ma tahan välja minna ja jalutada lumesajus ilma mantlita, tunda, kuidas on hästi kõvasti külmetada - mina, kes olen alati olnud soojalt sisse mähitud, sest kartsin haigeks jääda.Ühesõnaga, dr. Igor, ma tahan tunda vihmapiisku oma näol, naeratada meestele, kes mulle huvi pakuvad, käia kohvikutes, kuhu nad mind kohtingutele kutsuvad. Ma tahan kallistada ema ja öelda talle, et armastan teda, ma tahan pea ta sülle panna ja nutta - tundeid häbenemata, sest need on kogu aeg olemas olnud, ma lihtsalt varjasin neid.Võib-olla lähen kirikusse, vaatan pilte, mis mulle kunagi midagi ei tähendanud, äkki nad nüüd räägivad minuga. Kui mõni huvitav mees mind tantsima kutsub, keerutan temaga hommikuni, kuni kokku kukun. Siis läheme voodisse - aga mitte nii, nagu ma tavaliselt olen läinud, püüdes end vaos hoida ja teeselda seda, mida ma ei tundnud. Ma tahan mehele täielikult anduda ja siis linnale ja elule ja lõpuks surmale."
"Kui Eeva poleks õuna söönud, mida põnevat oleks siis nende miljardite aastate jooksul juhtunud? "
"Kuigi ta oli elu jooksul kogenud palju armastust, hellust ja kaitset, jäi sellest kõigest midagi puudu, mis oleks armastuse muutnud õnnistuseks: ta oleks pidanud hullumeelsem olema. "
"Tänapäeval on lipsust saanud orjuse, võimu ja ükskõiksuse sümbol. Lipsu ainus funktsioon seisneb selles, et kui koju jäädes ta kaelast ära tirida, tekib tunne, et oled millestki vabanenud, kuigi ei tea täpselt, millest. "
"Mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on. "
"Tõde on see, kes sa tegelikult oled, mitte see, millisena teised inimesed sind näevad"

Monday, April 20, 2009

Arvamuslugu: EVI ARUJÄRV: Kes vastutab Sõna eest? Eesti Päevaleht 17.04.09

On selge, et majanduskriisi ajal on enamiku inimeste jaoks esiplaanil praktilised ellujäämisprobleemid.
Samal ajal on humanitaaride kõrval ka poliitikud uuesti avastanud, et just õiged väärtused võiksid majanduse hoovad õigesse suunda keerata. Paradoksaalselt on võimuinimestele meeldima hakanud väärtused – kasinus, leplikkus ja altruism – sootuks vastupidised aastakümneid propageeritud julge hundi moraalile.
Elukogemus ütleb, et viimaste aastakümnete jooksul on eestlaste väärtushinnangud drastiliselt muutunud. Laulva revolutsiooni ajal idealistlikule kollektiivsusele tuginenud väärtusmaailma murdumine konkurentsiühiskonna ideoloogiaks on olnud psühholoogiliselt raske ja viinud terve hulga inimesi prügikastide manu või otse hauda. Võib arvata, et praegune tarbimiseufooria järgne sotsiaalne pohmelus ei ole väga palju kergem. Kindlasti on see kõige rängem inimeste jaoks, kes selle eufooriaga kõige kergemeelsemalt kaasa läksid. Viimasel ajal avalikustatud andmete põhjal on üllatav nende inimeste suur hulk, kes lõppematut õnnepõlve uskudes ja suuri võlgu võttes on oma interjööre ja autoparki põhjamaise heaoluriigi tasemele üritanud tõsta ja nüüd pankrotistunud. Neid inimesi on põhjust süüdistada rumaluses ja ettevaatamatuses, aga neile võib ka kaasa tunda. Hättasattunud inimeste „õigustatud ootuste” aluseks on olnud võimueliidi ja suurfirmade paradiisitõotused, mille eest keegi enam vastutust võtta ei soovi. Majanduskriis on esile toonud eliidi absoluutse eetilise kurtuse.
Valija ja võimu suhted
Tulevikku vaadates peaks aga just nüüd meelde tuletama eliidi sõnumite tähtsust ja sellega seotud vastutust ning mõtlema ka üldisematele asjadele – demokraatliku infoühiskonna toimimisele, avaliku informatsiooni tekke ja levimise mehhanismidele ning selle tõeväärtusele. Kas või sel põhjusel, et hoolimata presidendi kunagisest valimiseelsest retoorikast ei sõlmi ju erakonnad oma valijatega selgesõnalisi lepinguid, mille täitmist saaks kontrollida. Valija ja võimu suhteid reguleerib ühelt poolt vaid poliitilise vastutuse tühifraas ja märulipolitsei ning vastavad seadusepügalad ning teiselt poolt kollektiivne mälu, mis parimal juhul fikseerib räigemad valed. Vastutust ei soodusta seegi, et suhtekorralduse ja poliittehnoloogia ajastul on saanud tavaks käsitleda inimeste peas toimuvat eelkõige kui võimuks ja rahaks konverteeritavat ollust. Informeeritud ja kriitikameelega kodaniku asemel on ka demokraatlikule võimule alati soodsaimad poliitiliste ja mütoloogiliste instinktide tasemel manipuleeritavad kasulikud idioodid, kelle puhul piisab ühele pedaalile vajutamisest.
Pedaalivajutamiseks on praegusel ajal uusi tehnoloogilisi väljundeid. Hannes Rumm kõneles oma eilses artiklis („Spinternet ja sõnavabadus”, EPL 16.04.) internetist avaliku arvamuse kujundajana, tuues internetiseeritud spindoktorluse ehk poliitilise taustaga tõeväänamise näiteks Inno ja Irja blogi. Kahjuks on näide ebaadekvaatne. Demoniseeritud opositsioonierakonnaga seotud blogipidajate tegevus on selleks liiga avalik ning oma stiili ja teemavalikute tõttu ehk ka liiga madala mainega. Spindoktorlust iseloomustab eelkõige varjatus. Sellest varjatusest kõneleb seegi, et teema ise on üldiselt enam-vähem tabu. Arusaadavatel põhjustel pole lootustki, et siin detailne tõde avalikuks saaks. Ajaloolises ja üldises plaanis võiks see mõnele akadeemilisele uurijale siiski päris huvitavaid avastusi pakkuda.
Must-valge kujutamisviis
Salajase niitõmbamise kontekstis huvitab mind ühe halva mainega blogipidaja asemel hoopis see, kuidas on juhtunud, et Eesti erakonnamaastiku pilt ei hõlma üksnes tavapärast poliitilist konkurentsi koos mingi normi piiridesse jääva sõnasõja ja skandaalide ning pseudoskandaalidega, vaid et see maastik on juba otsekui kivisse raiutud mütoloogilistes värvides: heade ja pahade, mustade ja valgete, spioonide ja kurjategijate kamba ning õnnekuulutajate ja rahvuskangelaste leerina. Selline must-valge kujutamisviis tekitab mõtlevas inimeses ületamatuid kahtlusi – ja jagab fanaatikud kahte vaenulikku võitlusleeri.
Või teine näide avaliku arvamuse isearengust. Tundub, et rühm idealiste ja friike, keda jõuorganid dramaatiliselt paremäärmuslasteks tituleerivad ja ennetavalt valvavad, leiab oma identiteedile kinnitust ka tänu sellele, et rahvuslus oli aastaid löögi all ning on alles viimasel ajal saanud mingi legaalse väljundi võimu­poliitika ree ette rakendatuna. Kas rahvusluse omaaegne naeruvääristamine ja praegune kontrollitud legaliseerimine markeerib muutusi kollektiivses teadvuses või oli ja on tegu mingi niiditõmbamisega?
Mis on, mis vaid näib?
Poliitikud nõuavad rahvalt õigete väärtuste järgi elamist. Iga väärtussüsteem eeldab tõe ja õigluse mõistete au sees olemist. Paraku ei anna tõe ja õigluse kaitseks mõeldud institutsioonid selleks eeskuju või tegelevad pseudoprobleemidega. Me oleme juba harjunud, et poliitikas ei hõlma sotsiaalse õigluse idee juba am­mu reaalseid ühiskondlikke hierarhiaid ja selle asemel tegeldakse mingite seitsmenda järgu erisuste või personaalsete sättumustega. Kummastavalt ja ka hirmutavalt mõjub seegi, kui ülitähtis avalikkusele suletud riiklikku julgeolekut tagav jõuorganisatsioon võtab avalikul areenil üha jõulisemalt sõna meelsuse küsimustes, saates hirmutavaid signaale eelkõige tavalisele lojaalsele kodanikule.
Poliitikute vastutamatust ja poliitiliste sõnumite devalveerumist, spindoktorluse ilminguid, meelsuskontrolli ja taeva tahtel mütologiseeritud poliitmaastikku silmas pidades häirib mind kui kodanikku kõige enam see, et üha raskem on hinnata, mis on ja mis üksnes näib. Sellega seoses tekib ka küsimus, mida endast tegelikult kujutab see vaba ja kollektiivne tahe, mida esindusdemokraatia raames rahva ehk „meie” tahtena aktsepteerida tuleb.



Võõrsõnade järeldus:

Tekstis esines võõrsõnu 37 korda. 507 sõnast on 37 võõrsõnad (võivad korduda), mis moodustab ~7,3% kogu teksti sõnade arvust.


Tekstis esinevad võõrsõnad ja nende tähendus:
1.) Paradoksaalselt - paradoksi meenutav. Paradoksaalne olukord, järeldus. Paradoksaalselt. Paradoksaalsus.
2.) Altruism - valmisolek tegutseda teiste kasuks, isekusetus, omakasupüüdmatus. Vastand egoism. Altruist
3.) Propageerima - poolehoidjaid taotlevalt midagi selgitama v tutvustama.
4.) Drastiliselt - tugevasti mõjuv, rabav.
5.) Eufooria - haiguslik v meelemürgiga tekitatud heaolutunne.(kasutatud tekstis kaks korda)
6.) Interjöör - siseruum, selle kujundus
7.) Eliit - paremik, valituim osa. (kasutatud tektis kolm korda.)
8.) Absoluutne - sõltumatu, piiramatu, tingimatu, vastand suhteline, relatiivne; täielik, täiuslik; igavene, hävimatu.
9.) Demokraatlik - demokraatial põhinev, rahva vabadus. ( kasutatud tekstis kolm korda.)
10.) Retoorika - kõnekunst, kõnekunstiõpetus; ilukõne, ilusad sisutud sõnad
11.) Fraas - suhteliselt lõpetatud kõnelõik; sisutu väljend, sõnakõlks; muusikalise teema osa.
12.) Fikseerima - kindlaks määrama; (kindlasse asendisse v olekusse) kinnistama; jäädvustama, registreerima; üksisilmi vaatama.
13.) Konverteerima - maj: väärtpabereid ühest vääringust teise ümber arvestama; laenutingimusi muutma; info teisendama, muundama; tehn konverteris töötlema.
14.) Instinkt - vaist, loomusund.
15.) Manipuleerima – teatud viisil mängima, ära kasutama, mõtteviisi mõjutama.
16.) Idioot - nõrgamõistuslik inimene; tohman, tolvan (sõimusõnana)
17.) Internetiseeritud – Internetikeskonnaga kohandatud (?)
18.) Adekvaatne - täiesti vastav, sisult kattev.
19.) Demoniseeritud - …(?)
20.) Detailne - üksikasjalik.
21.) Akadeemiline - kõrgkooli v teadusasutusega seotud; traditsiooni järgiv, akademismile omane; teaduslik, kuivteoreetiline.
22.) Pseudo - vale-, eba-, võlts- ( kasutatud tekstis kaks korda.)
23.) Fanaatik - millegi kirglik kaitsja v harrastaja.
24.) Friik - argi: veidrik; hull, entusiast.
25.) Dramaatiline - draamale omane; tugevaid elamusi väljendav, vapustav.
26.) Tituleeriv - …(?)
27.) Legaliseerima – seadustama
28.) Institutsioon - jur ühiskondlik korraldus, tava v asutus.
29.) Devalveeruma - ka ülek.
30.) Aktsepteerima - vastuvõetavaks tunnistama, heaks kiitma; jur, maj vekslit v arvet maksmiseks vastu võtma, aktsepti andma.

Sunday, April 19, 2009

Margnaal.

Minu poolt valitud Fr. Tuglase marginaal kannab järjenumrbit 13 ning käib alapealkirja Kevadisi mõttekäike alla.

13.

Vahel püüad end mängust täitsa välja jätta. Vaatled ümbritsevat maailma, nagu ei kuuluks sa ise vähimalgi määral temasse. Huvitav vaatlus! Kuni äkki märkad, et su kuuenööbid on ses trüginas eest rebitud.


Minu arvates tähendab see marginaal seda, et isegi kui sa soovid jääda eemale, hoida kõrvale ning olla omaette, kisutakse sind alati kuhugile keerisesse. Sa ei pruugi sellest ise aru saada aga mingisuguseid tagajärgi märkad sa hiljem tagantjärele alati.
See on justkui kevade tulek - päike paistab, linnud laulavad, roheline lööb vohama - ning peagi leiad end rõõmsamas meeleolus, enesele aru andmata miks.

Vahest võid põgeneda probleemi eest, seda lahendamata, ning tehes nägu, nagu ei puudutaks see sind. Mõtled, et oled kaval ning vaatled kõrvalt. Varsti on probleem suurem, võimsam ning kui rõhu all olev punn lendab eest, oled sa varsti silmitsi oma endise probleemiga, mis on vahepeal pealtnäha süütul kõrvalvaatlejana mõõdunud jalutuskäigul kasvanud kolmekordseks.

Samas võib see marginaal ka tähedada seda, et elu eest ei saa põgeneda. Tuleb ise astuda vahele ja juhtida ennast tulevikku kujundades, mitte lasta ennast ümbritseval kujundada ning läbi selle kaotada võimalusi ning olemust.

Mis Sul juhtus?

Elu juhtus.

Monday, March 2, 2009

Presidendi kõne 2009

Valisin:

"Elukvaliteedi summaks on vaimsed väärtused, rikkad inimsuhted, tervislikud eluviisid, õnnelikud lapsed ja tugev ühistunne. Just neisse tuleb investeerida oma aega, mõistust, emotsioone ja tahet. "

See sisu ütleb kõik tarviliku. Tuleb aegade jooksul lisandunud ja eestlust üleval hoidnud lausete, repliikide ühine summa kõrvu kajama, mis mulle kui Eesti vabariigi taasiseseisvunud riigist üles kasvanud kodanikule peakski meelde tulema.
Tuleb meelde vanaema ja ema räägitud öölaulupidudest, kus on kõlanud mitmed laulud sõnadega - " Maa tuleb täita lastega.. ", " eestlane olen ja eestlaseks jään.."

Kõik ilus, mis pole valus, on rahvuses ja selles tundes, kui ollakes koos ja hoitakse kokku. Miskipärast peab seda ilusat tajuma vaid ühistest suurtemates ettevõtmistes, mitte aga igapäevases elus. Küll on igal pool nurisemist kõige üle, mis meil on.

Õnnelikud lapsed tulevad õnnelikest perekondadest, kes tulevad õnnelikust riigist. Kõikjal ja kõigil on probleeme, aga tuleb mõista, et ilma probleemide ja halvata ei mõistaks me seda, mis on hea. Me ei suudaks hinnata Veerpalu võitu MM-il.

Vaimsed väärtused on teisejärgulised.
Tuleb vaadata tõele näkku. Mis on tähtis?
Ikkagi mõtleme eestlasele omaselt - süüa teist eestlast.

Tuleb õppida ja õpetada ümbritsevale olla solidaarne, nagu järeldub presidendi kõnest. Aga mitte jõu ja kurjaga, vaid ise olles eeskujuks.
Üks väike suure südamega laps suudab olla solidaarne vanainimese vastu.

Need kaks lauset ütlevad kõik.
Mitte absoluutselt kõik aga põhilise, ühe põhilise samba meie oma Eesti Kreeka templil.
Kui mitte templil siis puupalgil Eesti taluseinas.

Thursday, December 4, 2008

Murasaki Shikibu „Genji lugu” – 1000 aastat ilmumisest
Rein Raud 28.11.2008 Sirp

Jaapani kultuur on saanud alguse 3-5sajand. Algselt mõjutas Jaapani kultuuri vägagi Hiina ja Korea, kuid peagi suutis Jaapan luua endale kinnise tsivilisatsiooni, milles kujunenud traditisioonid ja kultuur muudab tänapäevase Jaapani nii omapäraseks ja teistsuguseks, et minu arvates on sellest lausa võimatu mööda vaadata. Ma ei tea, miks Jaapan mulle huvi pakub, teistsugune, võibolla sellepärast. Eelmise nädala kultuurilehes Sirp kajastati Jaapani teemat. Minuni pole see leht veel jõudnud, küll aga sirvisin internetis üldiselt teemasid ning pakkus huvi all paiknev artikkel. Hariv, kuigi mitte niivõrd küljendav.

Esiteks: Misasi on Genji ja miks peaks see mind huvitama?
Kuidas see lugu mind arendaks?
Kuidas on see seotud tänapäevaga?
Tunnen siirast kahetsust, et minul ei jätku aega ja tahtmist lugeda seda raamatut et süüvida selle teistsugusesse raamistikku.

Tänavu 1000 aastat tagasi esimest korda kirjas äramärkimist leidnud „Genji lugu” on toona suhteliselt noore jaapani kirjanduse traditsiooni kohta märkimisväärselt küps, keerulise keelelise ja psühholoogilise koega romaan, mida entusiastid on võrrelnud küll Marcel Prousti, küll Virginia Woolfi loominguga. Euroopa keeltesse tõlgituna täidab ta harilikult veidi üle 1000 lehekülje ja räägib paaristsajast tegelasest, kes peaaegu kõik elavad Heiani õukonnas, selle läheduses või on vähemasti seadnud oma väärtusmaailma sealsete normide järgi. See on suhteliselt kitsas maailm, kus poliitika on läbi põimunud esteetilise tundlikkusega: aristokraatlik Fujiwara suguvõsa on kogu võimu efektiivselt enda kätte koondanud, naites oma tütred kroonprintsidega, kes on edaspidi oma valitsusajal emapoolsete onude ja vanaisade mõju all ning huvitatud rohkem kunstidest ja luulest kui riigiasjadest. Tagantjärele oli jaapani kirjanikel lihtne seda keskkonda idealiseerida, eriti kui sellele järgnesid sõdalasdiktatuuri sajandid, kuid romaani autor, õuedaam hüüdnimega Murasaki Shikibu, on erakordselt täpse ja tundliku vaatega kirjanikuna väga hästi näinud oma kultuurilise ümbruse pealispinna alla ja näidanud seda meile palju ruumilisema, vastuolulise ja keerulisema maailmana, kus inimeseks saada ja inimene olla oli palju raskem, kui pealtnäha paistab.

Romaani peategelane on keisri favoriidile sündinud andekas ja ilus prints Genji, kellesse tema isa on küll kiindunud, kuid kes õukondlike võimumängude tõttu keisrisoost välja arvatakse (see oli tollal Jaapani õukonnas tavaline, et potentsiaalsete võimupretendentide hulka piirata) ning valede suhete pärast koguni mõnda aega asumisel peab olema. Genji päevad ja ööd kulgevad lõpututes armulugudes, milles osaliste peen dialoog, luuletamisoskus ja psühholoogiline nüansitundlikkus on olulisemalgi kohal kui otsesed vallutused. Noorena oma ema kaotanud Genji justkui üritaks sellisel viisil otsida täiuslikku naist – tema põhiliseks kaaslannaks kujuneva Murasaki kasvatab ta üles ise, kusjuures kaudliinide läbi on vihjatud tema ja Genji ema välisele sarnasusele –, kuid ometi jääb see tal leidmata, sest muidu täiuslikul Murasakil ei ole lapsi. Ka Genji isa teisest favoriidist, tema emale jällegi sarnasest Fujitsubost saab ühel hetkel Genji armuke ja millalgi romaani pika tegevusaja vältel istub troonil koguni keiser, kes on maailma silmis keisri, tegelikult aga Genji poeg. Kunagi, kui Genji ise on juba vanem ning tänuvõlasuhete tõttu võtnud endale kaaslannaks ühe printsessi, juhtub temaga sama: maailma silmis tema pojana sündiva Kaoru, romaani viimase 12 peatüki keskse tegelase isa on tegelikult Genji sõbra ja rivaali poeg. Selliste saatusetrikkide tõttu on romaani tihti peetud ka budistlikuks allegooriaks, ehkki üsna vabas tõlgenduses. Meile sarnanevad need inimsuhete puntrad siiski ehk pigem seebiooperilike hiigelnarratiividega, millest neid aga selgelt eristab karakterite mitmeplaanilisus ja sügavus – romaan kannatab tõepoolest välja võrdluse millega tahes lääne kirjanduse suurtest tähtteostest.
„Genji lugu” on lääne lugejaskonnale kättesaadav olnud juba ligi 100 aastat. Praeguseks on see tõlgitud väga paljudesse keeltesse ja inglise keeles on romaani täistõlkeid seni ilmunud koguni kolm: Arthur Waley, Edward Seidenstickeri ja Royall Tyleri sulest. Kuigi Waley tõlge on oma poeetilise keelega kõige rohkem mõjutanud romaani kuulsust läänes ja seda on omakorda tõlgitud teistesse keeltesse, ei saa seda pidada kõige täpsemaks, Seidensticker seevastu on täpsuse nimel aeg-ajalt ohverdanud poeetilisuse. 2001. aastal ilmunud Tyleri tõlkes on aga ühendatud mõlemad jooned ning eesti asjahuvilisele lugejale soovitaksingi romaaniga tutvumiseks just seda – muidugi ainult seniks, kuni meie oma japanoloogid „Genji loo” täistõlkega hakkama saavad.

Murasaki Shikibu, „Genji lugu” (Algus)
Millise keisri ajal see õieti olla võiski? Teda hulkadena teeninud õuedaamide ja kaaslannade seas leidus üks – mitte et ta oleks kuidagi eriliselt välja paistnud oma päritolu poolest –, kellele ometi jätkus tema tähelepanu teistest märgatavalt enam. Algusest peale „see võiksin ju olla mina” mõeldes üles vaadanud väärikad daamid panid oma allajäämist teistest nii ehmatavalt eristujale väga pahaks, neist õukondliku järgu poolest madalamal seisvatel kaaslannadel oli aga veel enam põhjust rahutuseks. Küllap sellepärast, et hommikust õhtuni keisri läheduses viibides koondas ta enesele inimeste mõtted ning kogus nende pahameelt, jäi tema tervis aegamööda nõrgemaks ning ta tõmbus järjest sagedamini masenduses oma ruumidesse, keiser seevastu suutis üha harvematel ja harvematel hetkedel tema kuju oma mõtteist peletada ning muutus nõnda inimeste nurinast põrmugi hoolimata ise oma käitumisega nende kõneaineks. Kõrgemad ülikud ja teised talle lähedased isikud pöörasid teda pimestanud kirest eemale oma silmad. Eks olnud ju Hiinaski tulnud ette selline juhus, mis täitis maailma suure segadusega ja tõi lõppude lõpuks kaasa kahetsuse tervele taevaalusele ja kõige põhjuseks olnud daamile endalegi, meenutasid inimesed Yang Guifeid ja tema kurba saatust. Aga ehkki olukorra sobimatus oli ületamas kõiki piire, usaldas daam keisri ohjeldamatu tunde püsivust ega tõmbunud õukonnast tagasi. Daami isa, keegi ülemnõunik, oli juba surnud ning tema ema, pärit vanast ja auväärsest perekonnast, üritas küll kanda tema eest vanemlikku hoolt sedavõrd, et juhuse tulles ei peaks ta jääma mis tahes õukondlike ürituste korraldamisel märkimisväärselt tahapoole neist lugupeetavatest daamidest, kelle heaolu eest oli siin ilmas igati hoolitsetud, kuid sellegipoolest tuli ikka aeg-ajalt ette, et piisava seljataguse puudumise tõttu oli tal põhjust tunda kurvastust oma abitu oleku pärast. Kuid tema suhe keisriga oli arvatavasti läinud kaugele juba eelmises elus: poeglaps, kelle ta ilmale tõi, kiirgas ilu kalliskivina, mis justkui polekski pärit siit maailmast ...
Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud Rein Raud.

Thursday, November 20, 2008

"Krõpsud, džinnid, heroiinilaks ja väike kepp" Raul Ranne, 07.09.2006 Eesti Ekspress

Artikkel räägib siis autori jalutuskäigust koos koeraga metsatukas, kus silmab üpris värskeid autorehvijälgi, paari süstalt ja ..

Ei, ma ei arva, et mina olen see õige inimene moraalist rääkima. Aga ühes Tallinna servas asuvas parkmetsas, üksikul jalgrajal, kus ma sageli koeraga jalutamas käin, oli ööl vastu pühapäeva mingi auto värsked ja vägevad roopad sisse sõitnud. Kohas, kus autojäljed lõppesid, lehvisid maas paar kartulikrõpsu pakendit, džinnipurke. Aga ka kasutatud preservatiive ja kolme süstalt võis sealsamas vedelemas näha. "Ei mingit kahtlust," ütleks meisterdetektiiv Kalle Blomkvist, "tänapäeva "Eine murul"."
Ütlete, et liiga tavaline pilt selleks, et rohkem juurdlemist vääriks. Ent stopp!
Võib-olla ikkagi peaks juurdlema.
Niisiis, mis meil seal oli? Kartulikrõpsud ja džinn! No, nõustugem, täiskasvanud ei tule ju metsa kartulikrõpsu sööma. Tähendab, noored. Tähistasid need ehk ööl vastu laupäeva kooliaasta algust? On see ka laialt levinud komme?
Preservatiivid - seega võimalikest ohtudest teadlikud noored, mitte lumpen.
Ja siis veel need süstlad! Värskelt vaakumpakist väljavõetud ühekordsed süstlad.
Lähemalt ei uurinud ja analüüsi ei teinud, aga ei usu, et need kuulusid kolmele diabeetikule, kes korraga ühte kohta süstima tulid.
Ilmselt on meil tegu narkomaanidega. Ja nagu märgivad asjatundjad, süstivad end pigem vene rahvusest narkomaanid. Ja üldjuhul need, kel mõnuainete tarvitamises pikem staaž.
Kust nad selleks raha said? Vanematelt? Varastasid? Kust?
Ma võinuks muidugi rahulikult edasi minna ja kõik selle unustada. Just nii nagu me tavaliselt ebameeldivate otseselt meisse mitte puutuvate probleemide puhul teeme.
Aga, kurat, kes sellest seltskonnast roolis oli? Kas üks neist, kes jõi ja süstis - või oli kogu sündmust takseerimas mõni kaine autojuht, kes pidutsejad pärast kodudesse laiali vedas? Ei usu.
Muide, Tallinna-Tartu maanteel Jüri kandis sõideti ööl vastu pühapäeva otsa naisterahvale. Auto lahkus sündmuskohalt. Ohver jäi teepervele surema.
Kes seda tegi? Mõni argpüks või roolijoodik või end äsja süstinud narkomaan?
Ei, ma ei taha öelda, et kindlasti seesama seltskond, kes omad süstlad mu koerajalutusrajale jättis. Aga ka välistada seda võimalust ei saa.
Ühesõnaga, palju vastikuid mõtteid mu rahulikku väikekodanlikku igapäevaellu. Võib-olla ei peaks ma ikkagi nii pikalt ühe tegelikult ju igapäevase asja üle mõtlema. Võib-olla.
Aga kes peaks? Peaministril, ma vaatan, kipub Eesti majanduse enneolematu edu kiitmise kõrval ülejäänud aeg kuluma Peeter I enda vastu sõdimiseks.
Majandus- ja keskkonnaminister realiseerivad oma talenti presidendivalimistel. Siseministri aur, mis siin salata, kulub tänavu suuresti pronkssõduri kaitsele.
Sotsiaalminister...
Meil siin Eestis tegeldakse suurte eesmärkide ja suurte plaanide ja suurte mõtetega.
Asjaolu, et meie seas liigub noori, kes kooli alguse puhul ei pea paljuks muude mõnude kõrval süstida veeni üks heroiinilaks, pole vahest liiga tõsine asi. Nagu ka see, kui pärast inimesele otsasõitmist autojuhid külma kõhuga sündmuskohalt lahkuvad.
Väikesed asjad ju, kui nad meid endid otseselt ei puuduta. Kahju.
PS No prahi ses metsatukas korjame kokku, aga mida teha süstaldega, et lapsed ega koer end ei vigastaks? Kuhu need panna, et keegi juhuslikult mõnd haigust külge ei saaks?