Artikkel räägib siis autori jalutuskäigust koos koeraga metsatukas, kus silmab üpris värskeid autorehvijälgi, paari süstalt ja ..
Ei, ma ei arva, et mina olen see õige inimene moraalist rääkima. Aga ühes Tallinna servas asuvas parkmetsas, üksikul jalgrajal, kus ma sageli koeraga jalutamas käin, oli ööl vastu pühapäeva mingi auto värsked ja vägevad roopad sisse sõitnud. Kohas, kus autojäljed lõppesid, lehvisid maas paar kartulikrõpsu pakendit, džinnipurke. Aga ka kasutatud preservatiive ja kolme süstalt võis sealsamas vedelemas näha. "Ei mingit kahtlust," ütleks meisterdetektiiv Kalle Blomkvist, "tänapäeva "Eine murul"."
Ütlete, et liiga tavaline pilt selleks, et rohkem juurdlemist vääriks. Ent stopp!
Võib-olla ikkagi peaks juurdlema.
Niisiis, mis meil seal oli? Kartulikrõpsud ja džinn! No, nõustugem, täiskasvanud ei tule ju metsa kartulikrõpsu sööma. Tähendab, noored. Tähistasid need ehk ööl vastu laupäeva kooliaasta algust? On see ka laialt levinud komme?
Preservatiivid - seega võimalikest ohtudest teadlikud noored, mitte lumpen.
Ja siis veel need süstlad! Värskelt vaakumpakist väljavõetud ühekordsed süstlad.
Lähemalt ei uurinud ja analüüsi ei teinud, aga ei usu, et need kuulusid kolmele diabeetikule, kes korraga ühte kohta süstima tulid.
Ilmselt on meil tegu narkomaanidega. Ja nagu märgivad asjatundjad, süstivad end pigem vene rahvusest narkomaanid. Ja üldjuhul need, kel mõnuainete tarvitamises pikem staaž.
Kust nad selleks raha said? Vanematelt? Varastasid? Kust?
Ma võinuks muidugi rahulikult edasi minna ja kõik selle unustada. Just nii nagu me tavaliselt ebameeldivate otseselt meisse mitte puutuvate probleemide puhul teeme.
Aga, kurat, kes sellest seltskonnast roolis oli? Kas üks neist, kes jõi ja süstis - või oli kogu sündmust takseerimas mõni kaine autojuht, kes pidutsejad pärast kodudesse laiali vedas? Ei usu.
Muide, Tallinna-Tartu maanteel Jüri kandis sõideti ööl vastu pühapäeva otsa naisterahvale. Auto lahkus sündmuskohalt. Ohver jäi teepervele surema.
Kes seda tegi? Mõni argpüks või roolijoodik või end äsja süstinud narkomaan?
Ei, ma ei taha öelda, et kindlasti seesama seltskond, kes omad süstlad mu koerajalutusrajale jättis. Aga ka välistada seda võimalust ei saa.
Ühesõnaga, palju vastikuid mõtteid mu rahulikku väikekodanlikku igapäevaellu. Võib-olla ei peaks ma ikkagi nii pikalt ühe tegelikult ju igapäevase asja üle mõtlema. Võib-olla.
Aga kes peaks? Peaministril, ma vaatan, kipub Eesti majanduse enneolematu edu kiitmise kõrval ülejäänud aeg kuluma Peeter I enda vastu sõdimiseks.
Majandus- ja keskkonnaminister realiseerivad oma talenti presidendivalimistel. Siseministri aur, mis siin salata, kulub tänavu suuresti pronkssõduri kaitsele.
Sotsiaalminister...
Meil siin Eestis tegeldakse suurte eesmärkide ja suurte plaanide ja suurte mõtetega.
Asjaolu, et meie seas liigub noori, kes kooli alguse puhul ei pea paljuks muude mõnude kõrval süstida veeni üks heroiinilaks, pole vahest liiga tõsine asi. Nagu ka see, kui pärast inimesele otsasõitmist autojuhid külma kõhuga sündmuskohalt lahkuvad.
Väikesed asjad ju, kui nad meid endid otseselt ei puuduta. Kahju.
PS No prahi ses metsatukas korjame kokku, aga mida teha süstaldega, et lapsed ega koer end ei vigastaks? Kuhu need panna, et keegi juhuslikult mõnd haigust külge ei saaks?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment