Artikkel räägib siis autori jalutuskäigust koos koeraga metsatukas, kus silmab üpris värskeid autorehvijälgi, paari süstalt ja ..
Ei, ma ei arva, et mina olen see õige inimene moraalist rääkima. Aga ühes Tallinna servas asuvas parkmetsas, üksikul jalgrajal, kus ma sageli koeraga jalutamas käin, oli ööl vastu pühapäeva mingi auto värsked ja vägevad roopad sisse sõitnud. Kohas, kus autojäljed lõppesid, lehvisid maas paar kartulikrõpsu pakendit, džinnipurke. Aga ka kasutatud preservatiive ja kolme süstalt võis sealsamas vedelemas näha. "Ei mingit kahtlust," ütleks meisterdetektiiv Kalle Blomkvist, "tänapäeva "Eine murul"."
Ütlete, et liiga tavaline pilt selleks, et rohkem juurdlemist vääriks. Ent stopp!
Võib-olla ikkagi peaks juurdlema.
Niisiis, mis meil seal oli? Kartulikrõpsud ja džinn! No, nõustugem, täiskasvanud ei tule ju metsa kartulikrõpsu sööma. Tähendab, noored. Tähistasid need ehk ööl vastu laupäeva kooliaasta algust? On see ka laialt levinud komme?
Preservatiivid - seega võimalikest ohtudest teadlikud noored, mitte lumpen.
Ja siis veel need süstlad! Värskelt vaakumpakist väljavõetud ühekordsed süstlad.
Lähemalt ei uurinud ja analüüsi ei teinud, aga ei usu, et need kuulusid kolmele diabeetikule, kes korraga ühte kohta süstima tulid.
Ilmselt on meil tegu narkomaanidega. Ja nagu märgivad asjatundjad, süstivad end pigem vene rahvusest narkomaanid. Ja üldjuhul need, kel mõnuainete tarvitamises pikem staaž.
Kust nad selleks raha said? Vanematelt? Varastasid? Kust?
Ma võinuks muidugi rahulikult edasi minna ja kõik selle unustada. Just nii nagu me tavaliselt ebameeldivate otseselt meisse mitte puutuvate probleemide puhul teeme.
Aga, kurat, kes sellest seltskonnast roolis oli? Kas üks neist, kes jõi ja süstis - või oli kogu sündmust takseerimas mõni kaine autojuht, kes pidutsejad pärast kodudesse laiali vedas? Ei usu.
Muide, Tallinna-Tartu maanteel Jüri kandis sõideti ööl vastu pühapäeva otsa naisterahvale. Auto lahkus sündmuskohalt. Ohver jäi teepervele surema.
Kes seda tegi? Mõni argpüks või roolijoodik või end äsja süstinud narkomaan?
Ei, ma ei taha öelda, et kindlasti seesama seltskond, kes omad süstlad mu koerajalutusrajale jättis. Aga ka välistada seda võimalust ei saa.
Ühesõnaga, palju vastikuid mõtteid mu rahulikku väikekodanlikku igapäevaellu. Võib-olla ei peaks ma ikkagi nii pikalt ühe tegelikult ju igapäevase asja üle mõtlema. Võib-olla.
Aga kes peaks? Peaministril, ma vaatan, kipub Eesti majanduse enneolematu edu kiitmise kõrval ülejäänud aeg kuluma Peeter I enda vastu sõdimiseks.
Majandus- ja keskkonnaminister realiseerivad oma talenti presidendivalimistel. Siseministri aur, mis siin salata, kulub tänavu suuresti pronkssõduri kaitsele.
Sotsiaalminister...
Meil siin Eestis tegeldakse suurte eesmärkide ja suurte plaanide ja suurte mõtetega.
Asjaolu, et meie seas liigub noori, kes kooli alguse puhul ei pea paljuks muude mõnude kõrval süstida veeni üks heroiinilaks, pole vahest liiga tõsine asi. Nagu ka see, kui pärast inimesele otsasõitmist autojuhid külma kõhuga sündmuskohalt lahkuvad.
Väikesed asjad ju, kui nad meid endid otseselt ei puuduta. Kahju.
PS No prahi ses metsatukas korjame kokku, aga mida teha süstaldega, et lapsed ega koer end ei vigastaks? Kuhu need panna, et keegi juhuslikult mõnd haigust külge ei saaks?
Thursday, November 20, 2008
Thursday, November 6, 2008
MIHKEL RAUD: Pühade lehmade aeg
Teatavasti on Eesti Päevalehe sariraamatud, mida iga laupäev suurtemates toidupoodides võib silmitseda, koostatud Eesti ajalugu jutustavatest raamatutest, mahuga 50 raamatut. Teosed on järjestatud kronoloogilises järjekorras, avastardina läks müüki Lennart Meri "Hõbevalge". Kuigi nimekiri on pikk ja koosneb kuldsetest palmikutest, ei kuulu raamatute hulka ühtegi Tammsaare teost. Miks siis nii?
Mina arvan, et haritud inimene peab olema lugenud Tammsaaret. On ju öeldud "eesti kirjandus" = Tammsaare. Aga kas mina mõtlen õigesti, kas see tõlgendus on see õige? Seda küsimust vaeb arvamusartiklis Mihkel Raud. Artiklist: "Eestis valitseb pühade lehmade ajastu ja parim näide selle väite tõenduseks on toosama hüüatus: “Kuidas siis ilma Tammsaareta?”"
Inimesed kordavad teatud nimesid, kelle loomingu lugemata jätmisel oled mats. Näiteks Jaan Kross. Aga kellegile ei saa midagi otseselt peale suruda, tuleb ise mõista miks sa seda teost ja kellele sa loed. Jaan Kross ei ole sugugi ainuke Eesti mälestusvärrseid kirjandikke. Näiteks on meil ju ka palju tuntuid ja väga tublisid teatritegelasi, nagu seda oli Voldemar Panso. Mitmed seltskonnad võivad jahuda, et see näitleja on ja jääb Eesti teatri tipuks. Kõik see on tore aga mina lähen teatrisse, vaatan hubasel neljapäeva õhtul Salmes Voldemar Pansost valminu näiteteost ja võin seda tõesti öelda, et tõeline tegelane ta oli, kuid minu silmad näevad meie laval ka praegusaja suurepäraseid, just Eesti näitlejaid.
Tammsaare ja Panso on institutsioonid. Nagu ansambel Queen või Aleksandr Solženit-sõn. Heas seltskonnas ei seata nende loomingu igikestvust iialgi kahtluse alla. Kes seab, on harimatu kõurik ja Võsa Petsi fänn.
Ärgu saadagu valesti aru. Tammsaare, Krossi, Panso ja kõigi teiste eesti kultuuri “pühade lehmade” pärand on hiiglaslik.
Küsitav on hoopis kujutlus, et kui neid teoseid massiliselt ei reprodutseerita, saab siinne kultuurielu kohe otsa. Et nii kaua, kui Tammsaaret trükitakse uutes ja uutes tiraaÏides raamatukaupluste riiulitele, on eesti kultuuriga kõik korras. Ja hetk, mil väärikas raamatusari jätab vanameistri ühel hirmsal päeval mingil põhjusel kõrvale, on üleüldise mentaalse degradeerumise stardipauk. Ei ole.
“Tõde ja õigus” jääb “Tõeks ja õiguseks” sõltumata sellest, kui mitmes erinevas kujunduses ta vaga eestlase raamaturiiulil tolmu kogub.
Arvan, et Tammsaare lugemine on lihtsalt iga eestlase kohus oma kultuuri ja päritolu mõista. Saada aru, mõista ümbritsevat. Tammsaaret lugedes mõistad, mõtled. Ei saa ju niisama unistustes hõljuda, tõsiste meeste juttu on mõtet lugeda. See, et ühes raamatusarjas jäi teos trükkimata võibolla isegi tõstab selle teose kaalutlust. Pole niisama toidupoes koos mähkmetega müüdav raamat, pead isegi raamatupoodi või jumal hoia, raamatukokku jalutama. Vot sulle.
Mina arvan, et haritud inimene peab olema lugenud Tammsaaret. On ju öeldud "eesti kirjandus" = Tammsaare. Aga kas mina mõtlen õigesti, kas see tõlgendus on see õige? Seda küsimust vaeb arvamusartiklis Mihkel Raud. Artiklist: "Eestis valitseb pühade lehmade ajastu ja parim näide selle väite tõenduseks on toosama hüüatus: “Kuidas siis ilma Tammsaareta?”"
Inimesed kordavad teatud nimesid, kelle loomingu lugemata jätmisel oled mats. Näiteks Jaan Kross. Aga kellegile ei saa midagi otseselt peale suruda, tuleb ise mõista miks sa seda teost ja kellele sa loed. Jaan Kross ei ole sugugi ainuke Eesti mälestusvärrseid kirjandikke. Näiteks on meil ju ka palju tuntuid ja väga tublisid teatritegelasi, nagu seda oli Voldemar Panso. Mitmed seltskonnad võivad jahuda, et see näitleja on ja jääb Eesti teatri tipuks. Kõik see on tore aga mina lähen teatrisse, vaatan hubasel neljapäeva õhtul Salmes Voldemar Pansost valminu näiteteost ja võin seda tõesti öelda, et tõeline tegelane ta oli, kuid minu silmad näevad meie laval ka praegusaja suurepäraseid, just Eesti näitlejaid.
Tammsaare ja Panso on institutsioonid. Nagu ansambel Queen või Aleksandr Solženit-sõn. Heas seltskonnas ei seata nende loomingu igikestvust iialgi kahtluse alla. Kes seab, on harimatu kõurik ja Võsa Petsi fänn.
Ärgu saadagu valesti aru. Tammsaare, Krossi, Panso ja kõigi teiste eesti kultuuri “pühade lehmade” pärand on hiiglaslik.
Küsitav on hoopis kujutlus, et kui neid teoseid massiliselt ei reprodutseerita, saab siinne kultuurielu kohe otsa. Et nii kaua, kui Tammsaaret trükitakse uutes ja uutes tiraaÏides raamatukaupluste riiulitele, on eesti kultuuriga kõik korras. Ja hetk, mil väärikas raamatusari jätab vanameistri ühel hirmsal päeval mingil põhjusel kõrvale, on üleüldise mentaalse degradeerumise stardipauk. Ei ole.
“Tõde ja õigus” jääb “Tõeks ja õiguseks” sõltumata sellest, kui mitmes erinevas kujunduses ta vaga eestlase raamaturiiulil tolmu kogub.
Arvan, et Tammsaare lugemine on lihtsalt iga eestlase kohus oma kultuuri ja päritolu mõista. Saada aru, mõista ümbritsevat. Tammsaaret lugedes mõistad, mõtled. Ei saa ju niisama unistustes hõljuda, tõsiste meeste juttu on mõtet lugeda. See, et ühes raamatusarjas jäi teos trükkimata võibolla isegi tõstab selle teose kaalutlust. Pole niisama toidupoes koos mähkmetega müüdav raamat, pead isegi raamatupoodi või jumal hoia, raamatukokku jalutama. Vot sulle.
"Sillamäel tehakse haruldast jäätmekütust", 17. september 2008 Ärileht
Viimase aasta jooksul oleme meedias kuulnud ja lugenud palju teemal prügi ja selle sorteerimine. Paaniliselt pesevad paljud pereisad pühapäeva õhtuti kartongpakendeid roiskunud piimast, et viia see siis spetsiaalsesse rohelisse kogumistünni. Teadlikult sorteerime paberit ja pappi, viskame banaanikoored bioloogiliselt laguneva prügi hulka. Kuid kordagi pole tekkinud kellegil meist küsimust, miks me nii teeme ja kas see kõik ka tegelikult praktikas laguneb nii nagu peaks?
Esmakordselt seda artiklit lugedes tundus asi lihtne, tundsin, et siiani tehtud vigades - visates vana tomati paberi hulka - pole olnud põrmugi halba. Pigem head. Selgub, et Sillamäel asuvas vanal prügimäel on tärganud justkui uus elu. Seda siis bakterite näol. Uustulija on firma nimega Ecocleaner, mille eesmärgiks on kõik olmeprügi 100% kasulikult ära kasutada ning seeläbi säästa keskkonda.
Üks firma Ecocleaner juhatajaid Tommy Biene ütleb: “Biolagunevate jäätmete olmeprügist väljasorteerimine on mõttetus, tegelikult lausa kahjulik, sest see on rahaliselt ja ümbritsevale keskkonnale kallim lahendus.”
Sillamäel tegutsev tööstusettevõte Ecocleaner on noor Eesti firma, mis selle aasta algusest opereerib Sillamäe endise prügimäega.
Kuidas aga selline uudne ja pealtnäha imelik protsess toimub, et kõik ära lagundadakse ja samas loodust säästetakse. Toimub järgnev: Tuleb prügiauto segaprügikoormaga. See kaalutakse ja kallutatakse maha. Nüüd läheb mass läbi purustaja. Suured tükid hakitakse. Oluline on purustada ka kilekotid. Kuna prügi pakitakse enamasti kilekottidesse, kuhu õhk ligi ei pääse, on seal kerge tekkima mädanemine, haisud ja happelised vedelikud. Seejärel pannakse kogu purustatud sodi suurtesse kuhjadesse – aunadesse, mis kaetakse pealt jäätmekompostiga. See ongi võtmemoment. Kuhjades hakkavad tööle mikroorganismid. Need söövad sodi sees leiduvat süsinikku, joovad vett peale ning kuumutavad jäätmeid, millest eraldub veeaur. Ecocleaner ise baktereid ei kultiveeri ja kuhjadele ei lisa.
Kuigi tegevus tundub kirjelduse järgi lihtne, on bakterite töölepanek täppistöö. Võiks muidu ju igalühel olla tagaaias sarnane kompostihunnik. Prügikuhjadel on oma spetsiifiline konstruktsioon, mis tagab värske õhu juurde juhtimise ja kuumuse ning veeauru eemaldamise. Firma on neile teadmistele võtnud Eestis ka kasuliku mudeli tunnistuse.
“Bakterikuhjas” tõuseb temperatuur 70–75 kraadini, niimoodi prügi kuivab ja patogeenid hävivad. Lahti on ka saadud ebameeldivatest kahjuritest - rottidest ja lindudest. Prügi ei haise ning ei ärrita silma limaskesta.
Üldist prügisorteerimisskeemi omanikud ei tunnusta, kuna nende sõnul ei saa lihtsalt ühes toiduplögas ühtegi aeroobset lagunemist hakata tekkima. Lõpptulemuseks on mädanev ja haisev jääk, millest võivad edasi tekkida ohtlikud metaan ja toksiidid.
Kuhjades seisab purustatud prügi üks–kolm kuud. Sealt edasi on kaks võimalust. Nüüdseks kuivanud ja mikroorganismide poolt sodist puhtaks söödud prügi sõelutakse ja hakitakse, mille tulemuseks on kas jämedama fraktsiooniga jäätmekütus või peenema fraktsiooniga mullasarnane saadus. Jäätmekütuse saab katlas ära põletada ning toota soojust ja elektrit. Näiteks kui seda Kundas tsemendiahjude kütusena kasutada, jääb ka kogu tekkiv tuhk tsemendi sisse. Firma teise tootega, prügist valmistatud mullaga tuleb näha rohkem turundamisvaeva. Kui maht on tuhandeid tonne, siis seda ämbriga vanaema peenramaale ei tassi.
Niisiis, pole vaja pead vaevata ja südant kurnata sorteerimisega, see siin on tulevik. Sorteerimine aga minevik.
Esmakordselt seda artiklit lugedes tundus asi lihtne, tundsin, et siiani tehtud vigades - visates vana tomati paberi hulka - pole olnud põrmugi halba. Pigem head. Selgub, et Sillamäel asuvas vanal prügimäel on tärganud justkui uus elu. Seda siis bakterite näol. Uustulija on firma nimega Ecocleaner, mille eesmärgiks on kõik olmeprügi 100% kasulikult ära kasutada ning seeläbi säästa keskkonda.
Üks firma Ecocleaner juhatajaid Tommy Biene ütleb: “Biolagunevate jäätmete olmeprügist väljasorteerimine on mõttetus, tegelikult lausa kahjulik, sest see on rahaliselt ja ümbritsevale keskkonnale kallim lahendus.”
Sillamäel tegutsev tööstusettevõte Ecocleaner on noor Eesti firma, mis selle aasta algusest opereerib Sillamäe endise prügimäega.
Kuidas aga selline uudne ja pealtnäha imelik protsess toimub, et kõik ära lagundadakse ja samas loodust säästetakse. Toimub järgnev: Tuleb prügiauto segaprügikoormaga. See kaalutakse ja kallutatakse maha. Nüüd läheb mass läbi purustaja. Suured tükid hakitakse. Oluline on purustada ka kilekotid. Kuna prügi pakitakse enamasti kilekottidesse, kuhu õhk ligi ei pääse, on seal kerge tekkima mädanemine, haisud ja happelised vedelikud. Seejärel pannakse kogu purustatud sodi suurtesse kuhjadesse – aunadesse, mis kaetakse pealt jäätmekompostiga. See ongi võtmemoment. Kuhjades hakkavad tööle mikroorganismid. Need söövad sodi sees leiduvat süsinikku, joovad vett peale ning kuumutavad jäätmeid, millest eraldub veeaur. Ecocleaner ise baktereid ei kultiveeri ja kuhjadele ei lisa.
Kuigi tegevus tundub kirjelduse järgi lihtne, on bakterite töölepanek täppistöö. Võiks muidu ju igalühel olla tagaaias sarnane kompostihunnik. Prügikuhjadel on oma spetsiifiline konstruktsioon, mis tagab värske õhu juurde juhtimise ja kuumuse ning veeauru eemaldamise. Firma on neile teadmistele võtnud Eestis ka kasuliku mudeli tunnistuse.
“Bakterikuhjas” tõuseb temperatuur 70–75 kraadini, niimoodi prügi kuivab ja patogeenid hävivad. Lahti on ka saadud ebameeldivatest kahjuritest - rottidest ja lindudest. Prügi ei haise ning ei ärrita silma limaskesta.
Üldist prügisorteerimisskeemi omanikud ei tunnusta, kuna nende sõnul ei saa lihtsalt ühes toiduplögas ühtegi aeroobset lagunemist hakata tekkima. Lõpptulemuseks on mädanev ja haisev jääk, millest võivad edasi tekkida ohtlikud metaan ja toksiidid.
Kuhjades seisab purustatud prügi üks–kolm kuud. Sealt edasi on kaks võimalust. Nüüdseks kuivanud ja mikroorganismide poolt sodist puhtaks söödud prügi sõelutakse ja hakitakse, mille tulemuseks on kas jämedama fraktsiooniga jäätmekütus või peenema fraktsiooniga mullasarnane saadus. Jäätmekütuse saab katlas ära põletada ning toota soojust ja elektrit. Näiteks kui seda Kundas tsemendiahjude kütusena kasutada, jääb ka kogu tekkiv tuhk tsemendi sisse. Firma teise tootega, prügist valmistatud mullaga tuleb näha rohkem turundamisvaeva. Kui maht on tuhandeid tonne, siis seda ämbriga vanaema peenramaale ei tassi.
Niisiis, pole vaja pead vaevata ja südant kurnata sorteerimisega, see siin on tulevik. Sorteerimine aga minevik.
Subscribe to:
Posts (Atom)