Thursday, November 6, 2008

MIHKEL RAUD: Püha­de leh­ma­de aeg

Teatavasti on Eesti Päevalehe sariraamatud, mida iga laupäev suurtemates toidupoodides võib silmitseda, koostatud Eesti ajalugu jutustavatest raamatutest, mahuga 50 raamatut. Teosed on järjestatud kronoloogilises järjekorras, avastardina läks müüki Lennart Meri "Hõbevalge". Kuigi nimekiri on pikk ja koosneb kuldsetest palmikutest, ei kuulu raamatute hulka ühtegi Tammsaare teost. Miks siis nii?

Mina arvan, et haritud inimene peab olema lugenud Tammsaaret. On ju öeldud "eesti kirjandus" = Tammsaare. Aga kas mina mõtlen õigesti, kas see tõlgendus on see õige? Seda küsimust vaeb arvamusartiklis Mihkel Raud. Artiklist: "Ees­tis va­lit­seb püha­de leh­ma­de ajas­tu ja pa­rim näi­de sel­le väi­te tõen­du­seks on too­sa­ma hüüatus: “Kui­das siis il­ma Tamm­saa­re­ta?”"

Inimesed kordavad teatud nimesid, kelle loomingu lugemata jätmisel oled mats. Näiteks Jaan Kross. Aga kellegile ei saa midagi otseselt peale suruda, tuleb ise mõista miks sa seda teost ja kellele sa loed. Jaan Kross ei ole sugugi ainuke Eesti mälestusvärrseid kirjandikke. Näiteks on meil ju ka palju tuntuid ja väga tublisid teatritegelasi, nagu seda oli Voldemar Panso. Mitmed seltskonnad võivad jahuda, et see näitleja on ja jääb Eesti teatri tipuks. Kõik see on tore aga mina lähen teatrisse, vaatan hubasel neljapäeva õhtul Salmes Voldemar Pansost valminu näiteteost ja võin seda tõesti öelda, et tõeline tegelane ta oli, kuid minu silmad näevad meie laval ka praegusaja suurepäraseid, just Eesti näitlejaid.

Tamm­saa­re ja Pan­so on ins­ti­tut­sioo­nid. Na­gu an­sam­bel Queen või Alek­sandr Solženit-sõn. Heas selts­kon­nas ei sea­ta nen­de loo­min­gu igi­kest­vust iial­gi kaht­lu­se al­la. Kes seab, on ha­ri­ma­tu kõurik ja Võsa Pet­si fänn.

Ärgu saa­da­gu va­les­ti aru. Tamm­saa­re, Kros­si, Pan­so ja kõigi teis­te ees­ti kul­tuu­ri “püha­de leh­ma­de” pä­rand on hiig­las­lik.
Küsi­tav on hoo­pis ku­jut­lus, et kui neid teo­seid mas­si­li­selt ei rep­ro­dut­see­ri­ta, saab siin­ne kul­tuu­rie­lu ko­he ot­sa. Et nii kaua, kui Tamm­saa­ret trüki­tak­se uu­tes ja uu­tes ti­raaÏides raa­ma­tu­kaup­lus­te riiu­li­te­le, on ees­ti kul­tuu­ri­ga kõik kor­ras. Ja hetk, mil vää­ri­kas raa­ma­tu­sa­ri jä­tab va­na­meist­ri ühel hirm­sal päe­val min­gil põhju­sel kõrva­le, on üleüldi­se men­taal­se deg­ra­dee­ru­mi­se star­di­pauk. Ei ole.

“Tõde ja õigus” jääb “Tõeks ja õigu­seks” sõltu­ma­ta sel­lest, kui mit­mes eri­ne­vas ku­jun­du­ses ta va­ga eest­la­se raa­ma­tu­riiu­lil tol­mu ko­gub.

Arvan, et Tammsaare lugemine on lihtsalt iga eestlase kohus oma kultuuri ja päritolu mõista. Saada aru, mõista ümbritsevat. Tammsaaret lugedes mõistad, mõtled. Ei saa ju niisama unistustes hõljuda, tõsiste meeste juttu on mõtet lugeda. See, et ühes raamatusarjas jäi teos trükkimata võibolla isegi tõstab selle teose kaalutlust. Pole niisama toidupoes koos mähkmetega müüdav raamat, pead isegi raamatupoodi või jumal hoia, raamatukokku jalutama. Vot sulle.

No comments: