Teatavasti on Eesti Päevalehe sariraamatud, mida iga laupäev suurtemates toidupoodides võib silmitseda, koostatud Eesti ajalugu jutustavatest raamatutest, mahuga 50 raamatut. Teosed on järjestatud kronoloogilises järjekorras, avastardina läks müüki Lennart Meri "Hõbevalge". Kuigi nimekiri on pikk ja koosneb kuldsetest palmikutest, ei kuulu raamatute hulka ühtegi Tammsaare teost. Miks siis nii?
Mina arvan, et haritud inimene peab olema lugenud Tammsaaret. On ju öeldud "eesti kirjandus" = Tammsaare. Aga kas mina mõtlen õigesti, kas see tõlgendus on see õige? Seda küsimust vaeb arvamusartiklis Mihkel Raud. Artiklist: "Eestis valitseb pühade lehmade ajastu ja parim näide selle väite tõenduseks on toosama hüüatus: “Kuidas siis ilma Tammsaareta?”"
Inimesed kordavad teatud nimesid, kelle loomingu lugemata jätmisel oled mats. Näiteks Jaan Kross. Aga kellegile ei saa midagi otseselt peale suruda, tuleb ise mõista miks sa seda teost ja kellele sa loed. Jaan Kross ei ole sugugi ainuke Eesti mälestusvärrseid kirjandikke. Näiteks on meil ju ka palju tuntuid ja väga tublisid teatritegelasi, nagu seda oli Voldemar Panso. Mitmed seltskonnad võivad jahuda, et see näitleja on ja jääb Eesti teatri tipuks. Kõik see on tore aga mina lähen teatrisse, vaatan hubasel neljapäeva õhtul Salmes Voldemar Pansost valminu näiteteost ja võin seda tõesti öelda, et tõeline tegelane ta oli, kuid minu silmad näevad meie laval ka praegusaja suurepäraseid, just Eesti näitlejaid.
Tammsaare ja Panso on institutsioonid. Nagu ansambel Queen või Aleksandr Solženit-sõn. Heas seltskonnas ei seata nende loomingu igikestvust iialgi kahtluse alla. Kes seab, on harimatu kõurik ja Võsa Petsi fänn.
Ärgu saadagu valesti aru. Tammsaare, Krossi, Panso ja kõigi teiste eesti kultuuri “pühade lehmade” pärand on hiiglaslik.
Küsitav on hoopis kujutlus, et kui neid teoseid massiliselt ei reprodutseerita, saab siinne kultuurielu kohe otsa. Et nii kaua, kui Tammsaaret trükitakse uutes ja uutes tiraaÏides raamatukaupluste riiulitele, on eesti kultuuriga kõik korras. Ja hetk, mil väärikas raamatusari jätab vanameistri ühel hirmsal päeval mingil põhjusel kõrvale, on üleüldise mentaalse degradeerumise stardipauk. Ei ole.
“Tõde ja õigus” jääb “Tõeks ja õiguseks” sõltumata sellest, kui mitmes erinevas kujunduses ta vaga eestlase raamaturiiulil tolmu kogub.
Arvan, et Tammsaare lugemine on lihtsalt iga eestlase kohus oma kultuuri ja päritolu mõista. Saada aru, mõista ümbritsevat. Tammsaaret lugedes mõistad, mõtled. Ei saa ju niisama unistustes hõljuda, tõsiste meeste juttu on mõtet lugeda. See, et ühes raamatusarjas jäi teos trükkimata võibolla isegi tõstab selle teose kaalutlust. Pole niisama toidupoes koos mähkmetega müüdav raamat, pead isegi raamatupoodi või jumal hoia, raamatukokku jalutama. Vot sulle.
Thursday, November 6, 2008
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment