Murasaki Shikibu „Genji lugu” – 1000 aastat ilmumisest
Rein Raud 28.11.2008 Sirp
Jaapani kultuur on saanud alguse 3-5sajand. Algselt mõjutas Jaapani kultuuri vägagi Hiina ja Korea, kuid peagi suutis Jaapan luua endale kinnise tsivilisatsiooni, milles kujunenud traditisioonid ja kultuur muudab tänapäevase Jaapani nii omapäraseks ja teistsuguseks, et minu arvates on sellest lausa võimatu mööda vaadata. Ma ei tea, miks Jaapan mulle huvi pakub, teistsugune, võibolla sellepärast. Eelmise nädala kultuurilehes Sirp kajastati Jaapani teemat. Minuni pole see leht veel jõudnud, küll aga sirvisin internetis üldiselt teemasid ning pakkus huvi all paiknev artikkel. Hariv, kuigi mitte niivõrd küljendav.
Esiteks: Misasi on Genji ja miks peaks see mind huvitama?
Kuidas see lugu mind arendaks?
Kuidas on see seotud tänapäevaga?
Tunnen siirast kahetsust, et minul ei jätku aega ja tahtmist lugeda seda raamatut et süüvida selle teistsugusesse raamistikku.
Tänavu 1000 aastat tagasi esimest korda kirjas äramärkimist leidnud „Genji lugu” on toona suhteliselt noore jaapani kirjanduse traditsiooni kohta märkimisväärselt küps, keerulise keelelise ja psühholoogilise koega romaan, mida entusiastid on võrrelnud küll Marcel Prousti, küll Virginia Woolfi loominguga. Euroopa keeltesse tõlgituna täidab ta harilikult veidi üle 1000 lehekülje ja räägib paaristsajast tegelasest, kes peaaegu kõik elavad Heiani õukonnas, selle läheduses või on vähemasti seadnud oma väärtusmaailma sealsete normide järgi. See on suhteliselt kitsas maailm, kus poliitika on läbi põimunud esteetilise tundlikkusega: aristokraatlik Fujiwara suguvõsa on kogu võimu efektiivselt enda kätte koondanud, naites oma tütred kroonprintsidega, kes on edaspidi oma valitsusajal emapoolsete onude ja vanaisade mõju all ning huvitatud rohkem kunstidest ja luulest kui riigiasjadest. Tagantjärele oli jaapani kirjanikel lihtne seda keskkonda idealiseerida, eriti kui sellele järgnesid sõdalasdiktatuuri sajandid, kuid romaani autor, õuedaam hüüdnimega Murasaki Shikibu, on erakordselt täpse ja tundliku vaatega kirjanikuna väga hästi näinud oma kultuurilise ümbruse pealispinna alla ja näidanud seda meile palju ruumilisema, vastuolulise ja keerulisema maailmana, kus inimeseks saada ja inimene olla oli palju raskem, kui pealtnäha paistab.
Romaani peategelane on keisri favoriidile sündinud andekas ja ilus prints Genji, kellesse tema isa on küll kiindunud, kuid kes õukondlike võimumängude tõttu keisrisoost välja arvatakse (see oli tollal Jaapani õukonnas tavaline, et potentsiaalsete võimupretendentide hulka piirata) ning valede suhete pärast koguni mõnda aega asumisel peab olema. Genji päevad ja ööd kulgevad lõpututes armulugudes, milles osaliste peen dialoog, luuletamisoskus ja psühholoogiline nüansitundlikkus on olulisemalgi kohal kui otsesed vallutused. Noorena oma ema kaotanud Genji justkui üritaks sellisel viisil otsida täiuslikku naist – tema põhiliseks kaaslannaks kujuneva Murasaki kasvatab ta üles ise, kusjuures kaudliinide läbi on vihjatud tema ja Genji ema välisele sarnasusele –, kuid ometi jääb see tal leidmata, sest muidu täiuslikul Murasakil ei ole lapsi. Ka Genji isa teisest favoriidist, tema emale jällegi sarnasest Fujitsubost saab ühel hetkel Genji armuke ja millalgi romaani pika tegevusaja vältel istub troonil koguni keiser, kes on maailma silmis keisri, tegelikult aga Genji poeg. Kunagi, kui Genji ise on juba vanem ning tänuvõlasuhete tõttu võtnud endale kaaslannaks ühe printsessi, juhtub temaga sama: maailma silmis tema pojana sündiva Kaoru, romaani viimase 12 peatüki keskse tegelase isa on tegelikult Genji sõbra ja rivaali poeg. Selliste saatusetrikkide tõttu on romaani tihti peetud ka budistlikuks allegooriaks, ehkki üsna vabas tõlgenduses. Meile sarnanevad need inimsuhete puntrad siiski ehk pigem seebiooperilike hiigelnarratiividega, millest neid aga selgelt eristab karakterite mitmeplaanilisus ja sügavus – romaan kannatab tõepoolest välja võrdluse millega tahes lääne kirjanduse suurtest tähtteostest.
„Genji lugu” on lääne lugejaskonnale kättesaadav olnud juba ligi 100 aastat. Praeguseks on see tõlgitud väga paljudesse keeltesse ja inglise keeles on romaani täistõlkeid seni ilmunud koguni kolm: Arthur Waley, Edward Seidenstickeri ja Royall Tyleri sulest. Kuigi Waley tõlge on oma poeetilise keelega kõige rohkem mõjutanud romaani kuulsust läänes ja seda on omakorda tõlgitud teistesse keeltesse, ei saa seda pidada kõige täpsemaks, Seidensticker seevastu on täpsuse nimel aeg-ajalt ohverdanud poeetilisuse. 2001. aastal ilmunud Tyleri tõlkes on aga ühendatud mõlemad jooned ning eesti asjahuvilisele lugejale soovitaksingi romaaniga tutvumiseks just seda – muidugi ainult seniks, kuni meie oma japanoloogid „Genji loo” täistõlkega hakkama saavad.
Murasaki Shikibu, „Genji lugu” (Algus)
Millise keisri ajal see õieti olla võiski? Teda hulkadena teeninud õuedaamide ja kaaslannade seas leidus üks – mitte et ta oleks kuidagi eriliselt välja paistnud oma päritolu poolest –, kellele ometi jätkus tema tähelepanu teistest märgatavalt enam. Algusest peale „see võiksin ju olla mina” mõeldes üles vaadanud väärikad daamid panid oma allajäämist teistest nii ehmatavalt eristujale väga pahaks, neist õukondliku järgu poolest madalamal seisvatel kaaslannadel oli aga veel enam põhjust rahutuseks. Küllap sellepärast, et hommikust õhtuni keisri läheduses viibides koondas ta enesele inimeste mõtted ning kogus nende pahameelt, jäi tema tervis aegamööda nõrgemaks ning ta tõmbus järjest sagedamini masenduses oma ruumidesse, keiser seevastu suutis üha harvematel ja harvematel hetkedel tema kuju oma mõtteist peletada ning muutus nõnda inimeste nurinast põrmugi hoolimata ise oma käitumisega nende kõneaineks. Kõrgemad ülikud ja teised talle lähedased isikud pöörasid teda pimestanud kirest eemale oma silmad. Eks olnud ju Hiinaski tulnud ette selline juhus, mis täitis maailma suure segadusega ja tõi lõppude lõpuks kaasa kahetsuse tervele taevaalusele ja kõige põhjuseks olnud daamile endalegi, meenutasid inimesed Yang Guifeid ja tema kurba saatust. Aga ehkki olukorra sobimatus oli ületamas kõiki piire, usaldas daam keisri ohjeldamatu tunde püsivust ega tõmbunud õukonnast tagasi. Daami isa, keegi ülemnõunik, oli juba surnud ning tema ema, pärit vanast ja auväärsest perekonnast, üritas küll kanda tema eest vanemlikku hoolt sedavõrd, et juhuse tulles ei peaks ta jääma mis tahes õukondlike ürituste korraldamisel märkimisväärselt tahapoole neist lugupeetavatest daamidest, kelle heaolu eest oli siin ilmas igati hoolitsetud, kuid sellegipoolest tuli ikka aeg-ajalt ette, et piisava seljataguse puudumise tõttu oli tal põhjust tunda kurvastust oma abitu oleku pärast. Kuid tema suhe keisriga oli arvatavasti läinud kaugele juba eelmises elus: poeglaps, kelle ta ilmale tõi, kiirgas ilu kalliskivina, mis justkui polekski pärit siit maailmast ...
Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud Rein Raud.
Thursday, December 4, 2008
Thursday, November 20, 2008
"Krõpsud, džinnid, heroiinilaks ja väike kepp" Raul Ranne, 07.09.2006 Eesti Ekspress
Artikkel räägib siis autori jalutuskäigust koos koeraga metsatukas, kus silmab üpris värskeid autorehvijälgi, paari süstalt ja ..
Ei, ma ei arva, et mina olen see õige inimene moraalist rääkima. Aga ühes Tallinna servas asuvas parkmetsas, üksikul jalgrajal, kus ma sageli koeraga jalutamas käin, oli ööl vastu pühapäeva mingi auto värsked ja vägevad roopad sisse sõitnud. Kohas, kus autojäljed lõppesid, lehvisid maas paar kartulikrõpsu pakendit, džinnipurke. Aga ka kasutatud preservatiive ja kolme süstalt võis sealsamas vedelemas näha. "Ei mingit kahtlust," ütleks meisterdetektiiv Kalle Blomkvist, "tänapäeva "Eine murul"."
Ütlete, et liiga tavaline pilt selleks, et rohkem juurdlemist vääriks. Ent stopp!
Võib-olla ikkagi peaks juurdlema.
Niisiis, mis meil seal oli? Kartulikrõpsud ja džinn! No, nõustugem, täiskasvanud ei tule ju metsa kartulikrõpsu sööma. Tähendab, noored. Tähistasid need ehk ööl vastu laupäeva kooliaasta algust? On see ka laialt levinud komme?
Preservatiivid - seega võimalikest ohtudest teadlikud noored, mitte lumpen.
Ja siis veel need süstlad! Värskelt vaakumpakist väljavõetud ühekordsed süstlad.
Lähemalt ei uurinud ja analüüsi ei teinud, aga ei usu, et need kuulusid kolmele diabeetikule, kes korraga ühte kohta süstima tulid.
Ilmselt on meil tegu narkomaanidega. Ja nagu märgivad asjatundjad, süstivad end pigem vene rahvusest narkomaanid. Ja üldjuhul need, kel mõnuainete tarvitamises pikem staaž.
Kust nad selleks raha said? Vanematelt? Varastasid? Kust?
Ma võinuks muidugi rahulikult edasi minna ja kõik selle unustada. Just nii nagu me tavaliselt ebameeldivate otseselt meisse mitte puutuvate probleemide puhul teeme.
Aga, kurat, kes sellest seltskonnast roolis oli? Kas üks neist, kes jõi ja süstis - või oli kogu sündmust takseerimas mõni kaine autojuht, kes pidutsejad pärast kodudesse laiali vedas? Ei usu.
Muide, Tallinna-Tartu maanteel Jüri kandis sõideti ööl vastu pühapäeva otsa naisterahvale. Auto lahkus sündmuskohalt. Ohver jäi teepervele surema.
Kes seda tegi? Mõni argpüks või roolijoodik või end äsja süstinud narkomaan?
Ei, ma ei taha öelda, et kindlasti seesama seltskond, kes omad süstlad mu koerajalutusrajale jättis. Aga ka välistada seda võimalust ei saa.
Ühesõnaga, palju vastikuid mõtteid mu rahulikku väikekodanlikku igapäevaellu. Võib-olla ei peaks ma ikkagi nii pikalt ühe tegelikult ju igapäevase asja üle mõtlema. Võib-olla.
Aga kes peaks? Peaministril, ma vaatan, kipub Eesti majanduse enneolematu edu kiitmise kõrval ülejäänud aeg kuluma Peeter I enda vastu sõdimiseks.
Majandus- ja keskkonnaminister realiseerivad oma talenti presidendivalimistel. Siseministri aur, mis siin salata, kulub tänavu suuresti pronkssõduri kaitsele.
Sotsiaalminister...
Meil siin Eestis tegeldakse suurte eesmärkide ja suurte plaanide ja suurte mõtetega.
Asjaolu, et meie seas liigub noori, kes kooli alguse puhul ei pea paljuks muude mõnude kõrval süstida veeni üks heroiinilaks, pole vahest liiga tõsine asi. Nagu ka see, kui pärast inimesele otsasõitmist autojuhid külma kõhuga sündmuskohalt lahkuvad.
Väikesed asjad ju, kui nad meid endid otseselt ei puuduta. Kahju.
PS No prahi ses metsatukas korjame kokku, aga mida teha süstaldega, et lapsed ega koer end ei vigastaks? Kuhu need panna, et keegi juhuslikult mõnd haigust külge ei saaks?
Ei, ma ei arva, et mina olen see õige inimene moraalist rääkima. Aga ühes Tallinna servas asuvas parkmetsas, üksikul jalgrajal, kus ma sageli koeraga jalutamas käin, oli ööl vastu pühapäeva mingi auto värsked ja vägevad roopad sisse sõitnud. Kohas, kus autojäljed lõppesid, lehvisid maas paar kartulikrõpsu pakendit, džinnipurke. Aga ka kasutatud preservatiive ja kolme süstalt võis sealsamas vedelemas näha. "Ei mingit kahtlust," ütleks meisterdetektiiv Kalle Blomkvist, "tänapäeva "Eine murul"."
Ütlete, et liiga tavaline pilt selleks, et rohkem juurdlemist vääriks. Ent stopp!
Võib-olla ikkagi peaks juurdlema.
Niisiis, mis meil seal oli? Kartulikrõpsud ja džinn! No, nõustugem, täiskasvanud ei tule ju metsa kartulikrõpsu sööma. Tähendab, noored. Tähistasid need ehk ööl vastu laupäeva kooliaasta algust? On see ka laialt levinud komme?
Preservatiivid - seega võimalikest ohtudest teadlikud noored, mitte lumpen.
Ja siis veel need süstlad! Värskelt vaakumpakist väljavõetud ühekordsed süstlad.
Lähemalt ei uurinud ja analüüsi ei teinud, aga ei usu, et need kuulusid kolmele diabeetikule, kes korraga ühte kohta süstima tulid.
Ilmselt on meil tegu narkomaanidega. Ja nagu märgivad asjatundjad, süstivad end pigem vene rahvusest narkomaanid. Ja üldjuhul need, kel mõnuainete tarvitamises pikem staaž.
Kust nad selleks raha said? Vanematelt? Varastasid? Kust?
Ma võinuks muidugi rahulikult edasi minna ja kõik selle unustada. Just nii nagu me tavaliselt ebameeldivate otseselt meisse mitte puutuvate probleemide puhul teeme.
Aga, kurat, kes sellest seltskonnast roolis oli? Kas üks neist, kes jõi ja süstis - või oli kogu sündmust takseerimas mõni kaine autojuht, kes pidutsejad pärast kodudesse laiali vedas? Ei usu.
Muide, Tallinna-Tartu maanteel Jüri kandis sõideti ööl vastu pühapäeva otsa naisterahvale. Auto lahkus sündmuskohalt. Ohver jäi teepervele surema.
Kes seda tegi? Mõni argpüks või roolijoodik või end äsja süstinud narkomaan?
Ei, ma ei taha öelda, et kindlasti seesama seltskond, kes omad süstlad mu koerajalutusrajale jättis. Aga ka välistada seda võimalust ei saa.
Ühesõnaga, palju vastikuid mõtteid mu rahulikku väikekodanlikku igapäevaellu. Võib-olla ei peaks ma ikkagi nii pikalt ühe tegelikult ju igapäevase asja üle mõtlema. Võib-olla.
Aga kes peaks? Peaministril, ma vaatan, kipub Eesti majanduse enneolematu edu kiitmise kõrval ülejäänud aeg kuluma Peeter I enda vastu sõdimiseks.
Majandus- ja keskkonnaminister realiseerivad oma talenti presidendivalimistel. Siseministri aur, mis siin salata, kulub tänavu suuresti pronkssõduri kaitsele.
Sotsiaalminister...
Meil siin Eestis tegeldakse suurte eesmärkide ja suurte plaanide ja suurte mõtetega.
Asjaolu, et meie seas liigub noori, kes kooli alguse puhul ei pea paljuks muude mõnude kõrval süstida veeni üks heroiinilaks, pole vahest liiga tõsine asi. Nagu ka see, kui pärast inimesele otsasõitmist autojuhid külma kõhuga sündmuskohalt lahkuvad.
Väikesed asjad ju, kui nad meid endid otseselt ei puuduta. Kahju.
PS No prahi ses metsatukas korjame kokku, aga mida teha süstaldega, et lapsed ega koer end ei vigastaks? Kuhu need panna, et keegi juhuslikult mõnd haigust külge ei saaks?
Thursday, November 6, 2008
MIHKEL RAUD: Pühade lehmade aeg
Teatavasti on Eesti Päevalehe sariraamatud, mida iga laupäev suurtemates toidupoodides võib silmitseda, koostatud Eesti ajalugu jutustavatest raamatutest, mahuga 50 raamatut. Teosed on järjestatud kronoloogilises järjekorras, avastardina läks müüki Lennart Meri "Hõbevalge". Kuigi nimekiri on pikk ja koosneb kuldsetest palmikutest, ei kuulu raamatute hulka ühtegi Tammsaare teost. Miks siis nii?
Mina arvan, et haritud inimene peab olema lugenud Tammsaaret. On ju öeldud "eesti kirjandus" = Tammsaare. Aga kas mina mõtlen õigesti, kas see tõlgendus on see õige? Seda küsimust vaeb arvamusartiklis Mihkel Raud. Artiklist: "Eestis valitseb pühade lehmade ajastu ja parim näide selle väite tõenduseks on toosama hüüatus: “Kuidas siis ilma Tammsaareta?”"
Inimesed kordavad teatud nimesid, kelle loomingu lugemata jätmisel oled mats. Näiteks Jaan Kross. Aga kellegile ei saa midagi otseselt peale suruda, tuleb ise mõista miks sa seda teost ja kellele sa loed. Jaan Kross ei ole sugugi ainuke Eesti mälestusvärrseid kirjandikke. Näiteks on meil ju ka palju tuntuid ja väga tublisid teatritegelasi, nagu seda oli Voldemar Panso. Mitmed seltskonnad võivad jahuda, et see näitleja on ja jääb Eesti teatri tipuks. Kõik see on tore aga mina lähen teatrisse, vaatan hubasel neljapäeva õhtul Salmes Voldemar Pansost valminu näiteteost ja võin seda tõesti öelda, et tõeline tegelane ta oli, kuid minu silmad näevad meie laval ka praegusaja suurepäraseid, just Eesti näitlejaid.
Tammsaare ja Panso on institutsioonid. Nagu ansambel Queen või Aleksandr Solženit-sõn. Heas seltskonnas ei seata nende loomingu igikestvust iialgi kahtluse alla. Kes seab, on harimatu kõurik ja Võsa Petsi fänn.
Ärgu saadagu valesti aru. Tammsaare, Krossi, Panso ja kõigi teiste eesti kultuuri “pühade lehmade” pärand on hiiglaslik.
Küsitav on hoopis kujutlus, et kui neid teoseid massiliselt ei reprodutseerita, saab siinne kultuurielu kohe otsa. Et nii kaua, kui Tammsaaret trükitakse uutes ja uutes tiraaÏides raamatukaupluste riiulitele, on eesti kultuuriga kõik korras. Ja hetk, mil väärikas raamatusari jätab vanameistri ühel hirmsal päeval mingil põhjusel kõrvale, on üleüldise mentaalse degradeerumise stardipauk. Ei ole.
“Tõde ja õigus” jääb “Tõeks ja õiguseks” sõltumata sellest, kui mitmes erinevas kujunduses ta vaga eestlase raamaturiiulil tolmu kogub.
Arvan, et Tammsaare lugemine on lihtsalt iga eestlase kohus oma kultuuri ja päritolu mõista. Saada aru, mõista ümbritsevat. Tammsaaret lugedes mõistad, mõtled. Ei saa ju niisama unistustes hõljuda, tõsiste meeste juttu on mõtet lugeda. See, et ühes raamatusarjas jäi teos trükkimata võibolla isegi tõstab selle teose kaalutlust. Pole niisama toidupoes koos mähkmetega müüdav raamat, pead isegi raamatupoodi või jumal hoia, raamatukokku jalutama. Vot sulle.
Mina arvan, et haritud inimene peab olema lugenud Tammsaaret. On ju öeldud "eesti kirjandus" = Tammsaare. Aga kas mina mõtlen õigesti, kas see tõlgendus on see õige? Seda küsimust vaeb arvamusartiklis Mihkel Raud. Artiklist: "Eestis valitseb pühade lehmade ajastu ja parim näide selle väite tõenduseks on toosama hüüatus: “Kuidas siis ilma Tammsaareta?”"
Inimesed kordavad teatud nimesid, kelle loomingu lugemata jätmisel oled mats. Näiteks Jaan Kross. Aga kellegile ei saa midagi otseselt peale suruda, tuleb ise mõista miks sa seda teost ja kellele sa loed. Jaan Kross ei ole sugugi ainuke Eesti mälestusvärrseid kirjandikke. Näiteks on meil ju ka palju tuntuid ja väga tublisid teatritegelasi, nagu seda oli Voldemar Panso. Mitmed seltskonnad võivad jahuda, et see näitleja on ja jääb Eesti teatri tipuks. Kõik see on tore aga mina lähen teatrisse, vaatan hubasel neljapäeva õhtul Salmes Voldemar Pansost valminu näiteteost ja võin seda tõesti öelda, et tõeline tegelane ta oli, kuid minu silmad näevad meie laval ka praegusaja suurepäraseid, just Eesti näitlejaid.
Tammsaare ja Panso on institutsioonid. Nagu ansambel Queen või Aleksandr Solženit-sõn. Heas seltskonnas ei seata nende loomingu igikestvust iialgi kahtluse alla. Kes seab, on harimatu kõurik ja Võsa Petsi fänn.
Ärgu saadagu valesti aru. Tammsaare, Krossi, Panso ja kõigi teiste eesti kultuuri “pühade lehmade” pärand on hiiglaslik.
Küsitav on hoopis kujutlus, et kui neid teoseid massiliselt ei reprodutseerita, saab siinne kultuurielu kohe otsa. Et nii kaua, kui Tammsaaret trükitakse uutes ja uutes tiraaÏides raamatukaupluste riiulitele, on eesti kultuuriga kõik korras. Ja hetk, mil väärikas raamatusari jätab vanameistri ühel hirmsal päeval mingil põhjusel kõrvale, on üleüldise mentaalse degradeerumise stardipauk. Ei ole.
“Tõde ja õigus” jääb “Tõeks ja õiguseks” sõltumata sellest, kui mitmes erinevas kujunduses ta vaga eestlase raamaturiiulil tolmu kogub.
Arvan, et Tammsaare lugemine on lihtsalt iga eestlase kohus oma kultuuri ja päritolu mõista. Saada aru, mõista ümbritsevat. Tammsaaret lugedes mõistad, mõtled. Ei saa ju niisama unistustes hõljuda, tõsiste meeste juttu on mõtet lugeda. See, et ühes raamatusarjas jäi teos trükkimata võibolla isegi tõstab selle teose kaalutlust. Pole niisama toidupoes koos mähkmetega müüdav raamat, pead isegi raamatupoodi või jumal hoia, raamatukokku jalutama. Vot sulle.
"Sillamäel tehakse haruldast jäätmekütust", 17. september 2008 Ärileht
Viimase aasta jooksul oleme meedias kuulnud ja lugenud palju teemal prügi ja selle sorteerimine. Paaniliselt pesevad paljud pereisad pühapäeva õhtuti kartongpakendeid roiskunud piimast, et viia see siis spetsiaalsesse rohelisse kogumistünni. Teadlikult sorteerime paberit ja pappi, viskame banaanikoored bioloogiliselt laguneva prügi hulka. Kuid kordagi pole tekkinud kellegil meist küsimust, miks me nii teeme ja kas see kõik ka tegelikult praktikas laguneb nii nagu peaks?
Esmakordselt seda artiklit lugedes tundus asi lihtne, tundsin, et siiani tehtud vigades - visates vana tomati paberi hulka - pole olnud põrmugi halba. Pigem head. Selgub, et Sillamäel asuvas vanal prügimäel on tärganud justkui uus elu. Seda siis bakterite näol. Uustulija on firma nimega Ecocleaner, mille eesmärgiks on kõik olmeprügi 100% kasulikult ära kasutada ning seeläbi säästa keskkonda.
Üks firma Ecocleaner juhatajaid Tommy Biene ütleb: “Biolagunevate jäätmete olmeprügist väljasorteerimine on mõttetus, tegelikult lausa kahjulik, sest see on rahaliselt ja ümbritsevale keskkonnale kallim lahendus.”
Sillamäel tegutsev tööstusettevõte Ecocleaner on noor Eesti firma, mis selle aasta algusest opereerib Sillamäe endise prügimäega.
Kuidas aga selline uudne ja pealtnäha imelik protsess toimub, et kõik ära lagundadakse ja samas loodust säästetakse. Toimub järgnev: Tuleb prügiauto segaprügikoormaga. See kaalutakse ja kallutatakse maha. Nüüd läheb mass läbi purustaja. Suured tükid hakitakse. Oluline on purustada ka kilekotid. Kuna prügi pakitakse enamasti kilekottidesse, kuhu õhk ligi ei pääse, on seal kerge tekkima mädanemine, haisud ja happelised vedelikud. Seejärel pannakse kogu purustatud sodi suurtesse kuhjadesse – aunadesse, mis kaetakse pealt jäätmekompostiga. See ongi võtmemoment. Kuhjades hakkavad tööle mikroorganismid. Need söövad sodi sees leiduvat süsinikku, joovad vett peale ning kuumutavad jäätmeid, millest eraldub veeaur. Ecocleaner ise baktereid ei kultiveeri ja kuhjadele ei lisa.
Kuigi tegevus tundub kirjelduse järgi lihtne, on bakterite töölepanek täppistöö. Võiks muidu ju igalühel olla tagaaias sarnane kompostihunnik. Prügikuhjadel on oma spetsiifiline konstruktsioon, mis tagab värske õhu juurde juhtimise ja kuumuse ning veeauru eemaldamise. Firma on neile teadmistele võtnud Eestis ka kasuliku mudeli tunnistuse.
“Bakterikuhjas” tõuseb temperatuur 70–75 kraadini, niimoodi prügi kuivab ja patogeenid hävivad. Lahti on ka saadud ebameeldivatest kahjuritest - rottidest ja lindudest. Prügi ei haise ning ei ärrita silma limaskesta.
Üldist prügisorteerimisskeemi omanikud ei tunnusta, kuna nende sõnul ei saa lihtsalt ühes toiduplögas ühtegi aeroobset lagunemist hakata tekkima. Lõpptulemuseks on mädanev ja haisev jääk, millest võivad edasi tekkida ohtlikud metaan ja toksiidid.
Kuhjades seisab purustatud prügi üks–kolm kuud. Sealt edasi on kaks võimalust. Nüüdseks kuivanud ja mikroorganismide poolt sodist puhtaks söödud prügi sõelutakse ja hakitakse, mille tulemuseks on kas jämedama fraktsiooniga jäätmekütus või peenema fraktsiooniga mullasarnane saadus. Jäätmekütuse saab katlas ära põletada ning toota soojust ja elektrit. Näiteks kui seda Kundas tsemendiahjude kütusena kasutada, jääb ka kogu tekkiv tuhk tsemendi sisse. Firma teise tootega, prügist valmistatud mullaga tuleb näha rohkem turundamisvaeva. Kui maht on tuhandeid tonne, siis seda ämbriga vanaema peenramaale ei tassi.
Niisiis, pole vaja pead vaevata ja südant kurnata sorteerimisega, see siin on tulevik. Sorteerimine aga minevik.
Esmakordselt seda artiklit lugedes tundus asi lihtne, tundsin, et siiani tehtud vigades - visates vana tomati paberi hulka - pole olnud põrmugi halba. Pigem head. Selgub, et Sillamäel asuvas vanal prügimäel on tärganud justkui uus elu. Seda siis bakterite näol. Uustulija on firma nimega Ecocleaner, mille eesmärgiks on kõik olmeprügi 100% kasulikult ära kasutada ning seeläbi säästa keskkonda.
Üks firma Ecocleaner juhatajaid Tommy Biene ütleb: “Biolagunevate jäätmete olmeprügist väljasorteerimine on mõttetus, tegelikult lausa kahjulik, sest see on rahaliselt ja ümbritsevale keskkonnale kallim lahendus.”
Sillamäel tegutsev tööstusettevõte Ecocleaner on noor Eesti firma, mis selle aasta algusest opereerib Sillamäe endise prügimäega.
Kuidas aga selline uudne ja pealtnäha imelik protsess toimub, et kõik ära lagundadakse ja samas loodust säästetakse. Toimub järgnev: Tuleb prügiauto segaprügikoormaga. See kaalutakse ja kallutatakse maha. Nüüd läheb mass läbi purustaja. Suured tükid hakitakse. Oluline on purustada ka kilekotid. Kuna prügi pakitakse enamasti kilekottidesse, kuhu õhk ligi ei pääse, on seal kerge tekkima mädanemine, haisud ja happelised vedelikud. Seejärel pannakse kogu purustatud sodi suurtesse kuhjadesse – aunadesse, mis kaetakse pealt jäätmekompostiga. See ongi võtmemoment. Kuhjades hakkavad tööle mikroorganismid. Need söövad sodi sees leiduvat süsinikku, joovad vett peale ning kuumutavad jäätmeid, millest eraldub veeaur. Ecocleaner ise baktereid ei kultiveeri ja kuhjadele ei lisa.
Kuigi tegevus tundub kirjelduse järgi lihtne, on bakterite töölepanek täppistöö. Võiks muidu ju igalühel olla tagaaias sarnane kompostihunnik. Prügikuhjadel on oma spetsiifiline konstruktsioon, mis tagab värske õhu juurde juhtimise ja kuumuse ning veeauru eemaldamise. Firma on neile teadmistele võtnud Eestis ka kasuliku mudeli tunnistuse.
“Bakterikuhjas” tõuseb temperatuur 70–75 kraadini, niimoodi prügi kuivab ja patogeenid hävivad. Lahti on ka saadud ebameeldivatest kahjuritest - rottidest ja lindudest. Prügi ei haise ning ei ärrita silma limaskesta.
Üldist prügisorteerimisskeemi omanikud ei tunnusta, kuna nende sõnul ei saa lihtsalt ühes toiduplögas ühtegi aeroobset lagunemist hakata tekkima. Lõpptulemuseks on mädanev ja haisev jääk, millest võivad edasi tekkida ohtlikud metaan ja toksiidid.
Kuhjades seisab purustatud prügi üks–kolm kuud. Sealt edasi on kaks võimalust. Nüüdseks kuivanud ja mikroorganismide poolt sodist puhtaks söödud prügi sõelutakse ja hakitakse, mille tulemuseks on kas jämedama fraktsiooniga jäätmekütus või peenema fraktsiooniga mullasarnane saadus. Jäätmekütuse saab katlas ära põletada ning toota soojust ja elektrit. Näiteks kui seda Kundas tsemendiahjude kütusena kasutada, jääb ka kogu tekkiv tuhk tsemendi sisse. Firma teise tootega, prügist valmistatud mullaga tuleb näha rohkem turundamisvaeva. Kui maht on tuhandeid tonne, siis seda ämbriga vanaema peenramaale ei tassi.
Niisiis, pole vaja pead vaevata ja südant kurnata sorteerimisega, see siin on tulevik. Sorteerimine aga minevik.
Tuesday, October 21, 2008
Andrus Kivirähk: Põrgu jõuab Taanilinna (11. oktoober 2008 EP)
Ülemaailmne majanduskriis on haaranud iga kodu raamatupidamise. Hoitakse kokku nii toiduainetelt kui ka meelelahutuselt. Alles hiljuti tõsteti meie riigis aktsiisimäära. Suitsetamise mahajätmine tundub paljudele ulmena, pahesid eiratakse. Hoitakse kokku sealt, kus ei tohiks, hariv teatritükk ja kodune hea kõhutäis vahetatakse pläru vastu. Nii toimub meil hetkel ka Toompeal. Võiks kõrvutada meie riigi valitsuse Dali ja Gaudiga, kindlasti poleks neist viimastest vastast. Võiks alati tunda rõõmu sellest, mis meil on - Eestist, selle loodusest ja iseseisvusest, kuid selle asemel leitakse aega mõlgutada mõtteid palganumbri juures. Järgneva 2009. aasta riigieelarve koostamise ümber käis palju sagimist, küll ärkasid talveunest kõiketeadjad ning leidsid jututeemat üldtuntud virisejad. Meie kallid poliitikud teevad palju tööd. Palju tööd peaks aga tähendama ka palju raha, vähemalt nii leiavad meie poliitikud. Nii võibki leida Andrus Kivirähki järjekordsest laupäevasest arvamusloost järgnevad laused: "..Aga Emake Loodus pole suur mitte üksnes kujutavas kunstis. Tal on ka hiilgavat dramaturgiannet. Sest eks ole ka inimene Looduse looming ja Eesti Vabariigi parlamendisaadikud kuuluvad samuti inimeste hulka. Emake Loodus on nad loonud meie kõigi rõõmuks, etendamaks peaosa rahvalikus absurdikomöödias ”Kuda riigikogulased vaesel ajal oma palku külmutasivad.” Jah, Itaalias olid Pantalone ja Truffaldino, meil on Lenk, Gräzin ja ülejäänud trupp. "
Tavakodanik istub kodus probleemide küüsis muretsedes enda valitud panga tuleviku pärast, järgneva kuu küttearvest, koondamisteate võimalikkusest. Aga ühes väikeses sinises saalis murravad sada üks koomikut pead selle üle, kuidas ometi kahandada oma palku, mis ähvardadvad lausa Olümpose mäe suuruseks paisuda. Ja tegelikult pole kaugeltki selge, kas meie silme ees etendub just komöödia. Farsi tunnused on küll esmapilgul ilmsed, kuid komöödiast tragöödiani on üksainus samm.
Artiklist "Raha lämmatab. Lõppude lõpuks on ju tegemist õudse olukorraga! Meenub vana saksa muinasjutt ”Magus puder”, kus väikesele tüdrukule kingiti võlupott. Potile tuli lausuda: ”Potike, keeda!” ning potike keetiski kohe suurepärast putru – kuni käskluseni: ”Potike, ära keeda!” Kõik sujus kenasti, kuni tüdrukuke kord kodunt välja läks. Tema emal tekkis aga samal ajal kange pudruisu. Ta pani potikese keetma, sõi kõhu täis – kuid peatada ta potti enam ei osanud, kuna ei teadnud salasõna! Putru tuli aina juurde, see täitis toa, voolas aknast välja, ummistas tänava ja mattis enda alla majad. Alles siis, kui tüdrukuke koju tagasi jõudis ja hüüdis: ”Potike, ära keeda!”, peatus pudrulaviin. Aga tehtud kahju polnud lihtne heastada ning muinasjutt lõpeb sõnadega: ”Inimesed, kes tahtsid tänaval liikuda, pidid end pudrust läbi sööma.” "
Alduses on ju hea maiustada maitsva suutäiega, kuid tegelikult sarnanes pudrune linn pigem mudalaviini alal sattunud linnaga. Sarnane lugu on riigikogulase palgaga, kes tunneb heaolu priskest palgast, kuid kui igakuine pangakontole kantud maksumaksja poolt antud number muutub liiga suureks, muudab see olukorra ebamugavaks. Lõpuks muutub see talumatuks.
Lähipäevil esilinastub patriootlik põnevusfilm ”Detsembrikuumus”, mis pajatab 1924. aasta detsembrimässust. Tegemist oli kahtlemata dramaatilise episoodiga Eesti Vabariigi ajaloos. Ent kas siis kangelased elasid üksnes eelmise vabariigi päevil? Miks mitte vändata film ka praeguste riigiisade ja -emade vaprast argipäevast? Võitlus omaenda üha paisuva palgaga peaks ju inspireerima küll.
Kujutame ette Toompea saali. Saadikud teevad rahulikult tööd. Korraga karjatab üks, siis teine – rahakott nende taskus on hakanud paisuma! Rasvased kukrud on algul kassi-, siis lehma-, lõpuks elevandisuurused! Julgemad saadikud kargavad koletistele kallale ja kägistavad neid paljaste kätega, hammustavad, küünistavad, taovad rulli keeratud ajalehega, kuid abi on sellest vähe. Vapper Kristiina Ojuland võtab jalast tikk-kontsaga kinga ja lööb sellega paar rahakotti surnuks, haavadest niriseb põrandale inetu kullaloik. Kuid rahakotid ei anna nii kergesti alla, kui neil üks pea maha raiuda, kasvab kohe asemele neli uut.
Mida teha? Kuidas võidelda jõledate mutant-rahakottidega? Kas anda nende pihta tuuma-löök? Kasutada keemiarelva? Urmas Reinsalu avastab, et röögatud rahamäed kardavad külmutamist. Ruttu jäätist! Kümme veoautotäit! Kuid kas sellest on abi? Inimesed kinosaalis tunnevad, kuidas ihu põnevusest judiseb. ”Põrgu jõuab Taanilinna” võiks olla selle filmi nimi.
Vaene põlatu
Aga võimalik on läheneda teemale ka kunstilisemal viisil. Võtta eeskujuks näiteks David Lynchi ”Elevantmees” ja teha film õnnetust rahvasaadikust, kelle palk pidevalt kasvab. Kõik teised inimesed on vaesed, ainult tema on sunnitud pööbli mõnituste saatel päev päeva järel oma groteskselt suurt palka kaasas vedama. Teda ei peeta enam isegi inimeseks, poisikesed vilistavad teda nähes ja pilluvad kividega, naised sülitavad põlatu poole... Lõpuks leidub lahke arst, kes gargantuaaliku palga all kannatavat hinge näeb. Ta kutsub vaesekese oma kliinikusse ja katsub palka väikesemaks opereerida. Parlamendisaadik tunneb end viimaks ometi taas inimesena. Ta langeb põlvili ja tänab nuttes arsti... Ehkki, ütleme ausalt, päris normaalne ta siiski veel välja ei näe – palk on ikka veel päris mitu keskmist.
Lisasin enamuse sellest artiklist siiski enda blogisse, kuna meeldis seda lugeda. Kuigi palju ainest ei leia kirjandi kasuks, leian siiski põhjust sellel teemal mõtiskleda tavapärasest kauem.
Tavakodanik istub kodus probleemide küüsis muretsedes enda valitud panga tuleviku pärast, järgneva kuu küttearvest, koondamisteate võimalikkusest. Aga ühes väikeses sinises saalis murravad sada üks koomikut pead selle üle, kuidas ometi kahandada oma palku, mis ähvardadvad lausa Olümpose mäe suuruseks paisuda. Ja tegelikult pole kaugeltki selge, kas meie silme ees etendub just komöödia. Farsi tunnused on küll esmapilgul ilmsed, kuid komöödiast tragöödiani on üksainus samm.
Artiklist "Raha lämmatab. Lõppude lõpuks on ju tegemist õudse olukorraga! Meenub vana saksa muinasjutt ”Magus puder”, kus väikesele tüdrukule kingiti võlupott. Potile tuli lausuda: ”Potike, keeda!” ning potike keetiski kohe suurepärast putru – kuni käskluseni: ”Potike, ära keeda!” Kõik sujus kenasti, kuni tüdrukuke kord kodunt välja läks. Tema emal tekkis aga samal ajal kange pudruisu. Ta pani potikese keetma, sõi kõhu täis – kuid peatada ta potti enam ei osanud, kuna ei teadnud salasõna! Putru tuli aina juurde, see täitis toa, voolas aknast välja, ummistas tänava ja mattis enda alla majad. Alles siis, kui tüdrukuke koju tagasi jõudis ja hüüdis: ”Potike, ära keeda!”, peatus pudrulaviin. Aga tehtud kahju polnud lihtne heastada ning muinasjutt lõpeb sõnadega: ”Inimesed, kes tahtsid tänaval liikuda, pidid end pudrust läbi sööma.” "
Alduses on ju hea maiustada maitsva suutäiega, kuid tegelikult sarnanes pudrune linn pigem mudalaviini alal sattunud linnaga. Sarnane lugu on riigikogulase palgaga, kes tunneb heaolu priskest palgast, kuid kui igakuine pangakontole kantud maksumaksja poolt antud number muutub liiga suureks, muudab see olukorra ebamugavaks. Lõpuks muutub see talumatuks.
Lähipäevil esilinastub patriootlik põnevusfilm ”Detsembrikuumus”, mis pajatab 1924. aasta detsembrimässust. Tegemist oli kahtlemata dramaatilise episoodiga Eesti Vabariigi ajaloos. Ent kas siis kangelased elasid üksnes eelmise vabariigi päevil? Miks mitte vändata film ka praeguste riigiisade ja -emade vaprast argipäevast? Võitlus omaenda üha paisuva palgaga peaks ju inspireerima küll.
Kujutame ette Toompea saali. Saadikud teevad rahulikult tööd. Korraga karjatab üks, siis teine – rahakott nende taskus on hakanud paisuma! Rasvased kukrud on algul kassi-, siis lehma-, lõpuks elevandisuurused! Julgemad saadikud kargavad koletistele kallale ja kägistavad neid paljaste kätega, hammustavad, küünistavad, taovad rulli keeratud ajalehega, kuid abi on sellest vähe. Vapper Kristiina Ojuland võtab jalast tikk-kontsaga kinga ja lööb sellega paar rahakotti surnuks, haavadest niriseb põrandale inetu kullaloik. Kuid rahakotid ei anna nii kergesti alla, kui neil üks pea maha raiuda, kasvab kohe asemele neli uut.
Mida teha? Kuidas võidelda jõledate mutant-rahakottidega? Kas anda nende pihta tuuma-löök? Kasutada keemiarelva? Urmas Reinsalu avastab, et röögatud rahamäed kardavad külmutamist. Ruttu jäätist! Kümme veoautotäit! Kuid kas sellest on abi? Inimesed kinosaalis tunnevad, kuidas ihu põnevusest judiseb. ”Põrgu jõuab Taanilinna” võiks olla selle filmi nimi.
Vaene põlatu
Aga võimalik on läheneda teemale ka kunstilisemal viisil. Võtta eeskujuks näiteks David Lynchi ”Elevantmees” ja teha film õnnetust rahvasaadikust, kelle palk pidevalt kasvab. Kõik teised inimesed on vaesed, ainult tema on sunnitud pööbli mõnituste saatel päev päeva järel oma groteskselt suurt palka kaasas vedama. Teda ei peeta enam isegi inimeseks, poisikesed vilistavad teda nähes ja pilluvad kividega, naised sülitavad põlatu poole... Lõpuks leidub lahke arst, kes gargantuaaliku palga all kannatavat hinge näeb. Ta kutsub vaesekese oma kliinikusse ja katsub palka väikesemaks opereerida. Parlamendisaadik tunneb end viimaks ometi taas inimesena. Ta langeb põlvili ja tänab nuttes arsti... Ehkki, ütleme ausalt, päris normaalne ta siiski veel välja ei näe – palk on ikka veel päris mitu keskmist.
Lisasin enamuse sellest artiklist siiski enda blogisse, kuna meeldis seda lugeda. Kuigi palju ainest ei leia kirjandi kasuks, leian siiski põhjust sellel teemal mõtiskleda tavapärasest kauem.
Subscribe to:
Posts (Atom)