Paulo Coelho (sündinud 24. augustil 1947 Rio de Janeiros) on brasiilia kirjanik. Tema kirjandus on tuntud pigem uudiskirjanduse all ning tema kõige tuntuimaks raamatuks võib lugeda "Alkeemik".
Menukirjaniku nimetus on auga välja teenitud: tema raamatute müügiarv on tõusnud juba üle 100 miljoni, tõlkeid on avaldatud ligi 70-s keeles pea 150-l erineval maal. Ja kuigi kvantiteet ei ole alati kvaliteedi märgiks, on Coelho võitnud nii lugejate kui ka kriitikute südamed.
"Veronika otsustab surra"
Enda arvates oli ta täiesti normaalne inimene. Veronika otsus surra oli tingitud kahest väga lihtsast põhjusest ja ta oli kindel, et kui ta jätaks maha selgituskirja, siis nõustuksid temaga paljud.Esiteks: kõik ta elus oli ühesugune, ja kuna noorus juba seljataga, polnud edaspidi oodata muud kui allakäiku, vanadust selle pöördumatute jälgedega, haigusi, sõprade lahkumisi. Edasielamine ei annaks midagi juurde, vastupidi, tõenäousus kannatada suureneb üha enam ja enam.Teine põhjus oli filosoofilisem: Veronika luges ajalehti, vaatas televiisorit ja oli kursis sellega, mis maailmas toimub. Kõik oli valesti ja tema ei osanud seda parandada - ta oli täiesti kasutu.
Tegemist on järjekordse inimese eksistentsiaalseid probleeme kirjeldava ja teatud mõttes lahendusi pakkuva raamatuga. Võttes endalt elu ning siis see tagasi saada, teades, et see võetakse teilt uuesti ning seekord loetud päevade pärast. Peategelane tapab end, Sloveenia pealinnas Ljubljanas, mis tõlkes tähendab armastust, mis on minu arvates kindlasti üks raamatu sümboleid. Peategelane mõistab elu väärtusi, kuna avab silmad väljaspool enda kodu, olles teistsuguses olustikus, ümbritsetud inimestest, kes väärtustavad elu, kuid näevad ka elu enda ümber teisiti. Peategelane oli justkui unarusse jätnud küsimuse, milleks ta elab ning mida ta unistab, tahab ning leida soovib elus. Ta oli unustanud, et maailmas on nii palju ilusaid ja häid asju ning tundeid. Veronica sai tunda armastust ning tänu sellele sai ta ka põhjuse elada.
Raamat annab lugejale mõista, et iga päev võib olla viimane. Nagu August Gailiti raamatus “Ekke Moor” küsib Ekke ühelt pealikult, teda usutledes, mis juhtub järgneval päeval. Siis mõtleb tark mees ning ütleb: “ See, kes tahab elada homsest, ei ela tänasele.” Tuleb elada hetkes, tuleb otsida midagi, mida pole veel näinud.
Iga inimolend on ainulaadne, oma vooruste, instinktide, mõnude ja seiklusihaga. Aga ühiskond surub meile peale ühtse käitumismalli - ja inimesed ei peatu hetkekski, et küsida endalt, miks nad peavad nii käituma. Nad ainult nõustuvad sellega, täpselt nagu masinakirjutajad nõustuvad faktiga, et QWERTY on maailma parim klahvistik.
Oleme stereotüüpides kinni(?).
Mulle meeldis raamat. Haarasin selle riiulist, kuna köitis pealkiri ning kordagi ei ole kahetsenud, et selle läbi lugesin. Vahel on nii, mõne raamatuga aga kohusetunne ei luba pooleli ka jätta.
Tsitaate:
"Palju mul aega on jäänud?" kordas Veronika sel ajal, kui õde süstis."Kakskümmend neli tundi. Võib-olla vähem."Veronika langetas pilgu ja hammustas huulde. Ent säilitas enesekontrolli."Ma tahan küsida kahte asja. Esiteks, andke mulle palun mingit rohtu või süsti või mida iganes - et ma ärkvel püsiksin, et ma saaksin iga hetke, mis veel jäänud on, ära kasutada. Ma olen väga väsinud, aga ma ei taha magada, mul on nii palju teha - kõik see, mille ma olin edasi lükanud, mõeldes, et elu on igavene. Kõik see, mille vastu ma huvi kaotasin, kui jõudisn järeldusele, et elu ei vääri elamist.""Ja teine soov?""Minna siit ära ja surra väljas. Ma pean Ljubljana lossis käima, see on kogu aeg seal seisnud, aga mul pole kunagi olnud uudishimu seda lähemalt vaatama minna. Ma pean selle naisega rääkima, kes talvel kastaneid ja kevadel lilli müüb. Kui sageli me kokku juhtusime ja ma ei küsinud kunagi, kuidas tal läheb. Ma tahan välja minna ja jalutada lumesajus ilma mantlita, tunda, kuidas on hästi kõvasti külmetada - mina, kes olen alati olnud soojalt sisse mähitud, sest kartsin haigeks jääda.Ühesõnaga, dr. Igor, ma tahan tunda vihmapiisku oma näol, naeratada meestele, kes mulle huvi pakuvad, käia kohvikutes, kuhu nad mind kohtingutele kutsuvad. Ma tahan kallistada ema ja öelda talle, et armastan teda, ma tahan pea ta sülle panna ja nutta - tundeid häbenemata, sest need on kogu aeg olemas olnud, ma lihtsalt varjasin neid.Võib-olla lähen kirikusse, vaatan pilte, mis mulle kunagi midagi ei tähendanud, äkki nad nüüd räägivad minuga. Kui mõni huvitav mees mind tantsima kutsub, keerutan temaga hommikuni, kuni kokku kukun. Siis läheme voodisse - aga mitte nii, nagu ma tavaliselt olen läinud, püüdes end vaos hoida ja teeselda seda, mida ma ei tundnud. Ma tahan mehele täielikult anduda ja siis linnale ja elule ja lõpuks surmale."
"Kui Eeva poleks õuna söönud, mida põnevat oleks siis nende miljardite aastate jooksul juhtunud? "
"Kuigi ta oli elu jooksul kogenud palju armastust, hellust ja kaitset, jäi sellest kõigest midagi puudu, mis oleks armastuse muutnud õnnistuseks: ta oleks pidanud hullumeelsem olema. "
"Tänapäeval on lipsust saanud orjuse, võimu ja ükskõiksuse sümbol. Lipsu ainus funktsioon seisneb selles, et kui koju jäädes ta kaelast ära tirida, tekib tunne, et oled millestki vabanenud, kuigi ei tea täpselt, millest. "
"Mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on. "
"Tõde on see, kes sa tegelikult oled, mitte see, millisena teised inimesed sind näevad"
