Andrus Kivirähk: Põrgu jõuab Taanilinna (11. oktoober 2008 EP)

Ülemaailmne majanduskriis on haaranud iga kodu raamatupidamise. Hoitakse kokku nii toiduainetelt kui ka meelelahutuselt. Alles hiljuti tõsteti meie riigis aktsiisimäära. Suitsetamise mahajätmine tundub paljudele ulmena, pahesid eiratakse. Hoitakse kokku sealt, kus ei tohiks, hariv teatritükk ja kodune hea kõhutäis vahetatakse pläru vastu. Nii toimub meil hetkel ka Toompeal. Võiks kõrvutada meie riigi valitsuse Dali ja Gaudiga, kindlasti poleks neist viimastest vastast. Võiks alati tunda rõõmu sellest, mis meil on - Eestist, selle loodusest ja iseseisvusest, kuid selle asemel leitakse aega mõlgutada mõtteid palganumbri juures. Järgneva 2009. aasta riigieelarve koostamise ümber käis palju sagimist, küll ärkasid talveunest kõiketeadjad ning leidsid jututeemat üldtuntud virisejad. Meie kallid poliitikud teevad palju tööd. Palju tööd peaks aga tähendama ka palju raha, vähemalt nii leiavad meie poliitikud. Nii võibki leida Andrus Kivirähki järjekordsest laupäevasest arvamusloost järgnevad laused: "..Aga Ema­ke Loo­dus po­le suur mit­te üks­nes ku­ju­ta­vas kuns­tis. Tal on ka hiil­ga­vat dra­ma­tur­gian­net. Sest eks ole ka ini­me­ne Loo­du­se loo­ming ja Ees­ti Va­ba­rii­gi par­la­men­di­saa­di­kud kuu­lu­vad sa­mu­ti ini­mes­te hul­ka. Ema­ke Loo­dus on nad loo­nud meie kõigi rõõmuks, eten­da­maks peao­sa rah­va­li­kus ab­sur­di­komöö­dias ”Ku­da rii­gi­ko­gu­la­sed vae­sel ajal oma pal­ku külmu­ta­si­vad.” Jah, Itaa­lias olid Pan­ta­lo­ne ja Truf­fal­di­no, meil on Lenk, Grä­zin ja ülejää­nud trupp. "
Tavakodanik istub kodus probleemide küüsis muretsedes enda valitud panga tuleviku pärast, järgneva kuu küttearvest, koondamisteate võimalikkusest. Aga ühes väikeses sinises saalis murravad sada üks koomikut pead selle üle, kuidas ometi kahandada oma palku, mis ähvardadvad lausa Olümpose mäe suuruseks paisuda. Ja te­ge­li­kult po­le kau­gelt­ki sel­ge, kas meie sil­me ees eten­dub just komöö­dia. Far­si tun­nu­sed on küll es­ma­pil­gul ilm­sed, kuid komöö­diast tragöö­dia­ni on üksai­nus samm.
Artiklist "Raha lämmatab. Lõppu­de lõpuks on ju te­ge­mist õud­se olu­kor­ra­ga! Mee­nub va­na sak­sa mui­nas­jutt ”Ma­gus pu­der”, kus väi­ke­se­le tüdru­ku­le kin­gi­ti võlu­pott. Po­ti­le tu­li lau­su­da: ”Po­ti­ke, kee­da!” ning po­ti­ke kee­tis­ki ko­he suu­repä­rast put­ru – ku­ni käsk­lu­se­ni: ”Po­ti­ke, ära kee­da!” Kõik su­jus ke­nas­ti, ku­ni tüdru­ku­ke kord ko­dunt väl­ja läks. Te­ma emal tek­kis aga sa­mal ajal kan­ge pud­rui­su. Ta pa­ni po­ti­ke­se keet­ma, sõi kõhu täis – kuid pea­ta­da ta pot­ti enam ei osa­nud, ku­na ei tead­nud sa­lasõna! Put­ru tu­li ai­na juur­de, see täi­tis toa, voo­las ak­nast väl­ja, um­mis­tas tä­na­va ja mat­tis en­da al­la ma­jad. Al­les siis, kui tüdru­ku­ke ko­ju ta­ga­si jõudis ja hüüdis: ”Po­ti­ke, ära kee­da!”, pea­tus pud­ru­la­viin. Aga teh­tud kah­ju pol­nud liht­ne heas­ta­da ning mui­nas­jutt lõpeb sõna­de­ga: ”I­ni­me­sed, kes taht­sid tä­na­val lii­ku­da, pi­did end pud­rust lä­bi söö­ma.” "
Alduses on ju hea maiustada maitsva suutäiega, kuid tegelikult sarnanes pudrune linn pigem mudalaviini alal sattunud linnaga. Sarnane lugu on riigikogulase palgaga, kes tunneb heaolu priskest palgast, kuid kui igakuine pangakontole kantud maksumaksja poolt antud number muutub liiga suureks, muudab see olukorra ebamugavaks. Lõpuks muutub see talumatuks.
Lä­hip­äe­vil esi­li­nas­tub pat­rioot­lik põne­vus­film ”Det­semb­ri­kuu­mu­s”, mis pa­ja­tab 1924. aas­ta det­semb­rimäs­sust. Te­ge­mist oli kaht­le­ma­ta dra­maa­ti­li­se epi­soo­di­ga Ees­ti Va­ba­rii­gi aja­loos. Ent kas siis kan­ge­la­sed ela­sid üks­nes eel­mi­se va­ba­rii­gi päe­vil? Miks mit­te vän­da­ta film ka prae­guste rii­gii­sa­de ja -ema­de vap­rast ar­gip­äe­vast? Võit­lus omaen­da üha pai­su­va pal­ga­ga peaks ju ins­pi­ree­ri­ma küll.
Ku­ju­ta­me et­te Toom­pea saa­li. Saa­di­kud tee­vad ra­hu­li­kult tööd. Kor­ra­ga kar­ja­tab üks, siis tei­ne – ra­ha­kott nen­de tas­kus on ha­ka­nud pai­su­ma! Ras­va­sed kuk­rud on al­gul kas­si-, siis leh­ma-, lõpuks ele­van­di­suu­ru­sed! Jul­ge­mad saa­di­kud kar­ga­vad ko­le­tis­te­le kal­la­le ja kä­gis­ta­vad neid pal­jas­te kä­te­ga, ham­mus­ta­vad, küünis­ta­vad, tao­vad rul­li kee­ra­tud aja­le­he­ga, kuid abi on sel­lest vä­he. Vap­per Kris­tii­na Oju­land võtab ja­last tikk-kont­sa­ga kin­ga ja lööb sel­le­ga paar ra­ha­kot­ti sur­nuks, haa­va­dest ni­ri­seb põran­da­le ine­tu kul­la­loik. Kuid ra­ha­ko­tid ei an­na nii ker­ges­ti al­la, kui neil üks pea ma­ha raiu­da, kas­vab ko­he ase­me­le ne­li uut.
Mi­da te­ha? Kui­das võidel­da jõle­da­te mu­tant-ra­ha­kot­ti­de­ga? Kas an­da nen­de pih­ta tuu­ma-löök? Ka­su­ta­da kee­mia­rel­va? Ur­mas Rein­sa­lu avas­tab, et röö­ga­tud ra­ham­äed kar­da­vad külmu­ta­mist. Rut­tu jää­tist! Kümme veoau­tot­äit! Kuid kas sel­lest on abi? Ini­me­sed ki­no­saa­lis tun­ne­vad, kui­das ihu põne­vu­sest ju­di­seb. ”Põrgu jõuab Taa­ni­lin­na” võiks ol­la sel­le fil­mi ni­mi.
Vaene põlatu
Aga võima­lik on lä­he­ne­da tee­ma­le ka kuns­ti­li­se­mal vii­sil. Võtta ees­ku­juks näi­teks Da­vid Lync­hi ”E­le­vant­mee­s” ja te­ha film õnne­tust rah­va­saa­di­kust, kel­le palk pi­de­valt kas­vab. Kõik tei­sed ini­me­sed on vae­sed, ai­nult te­ma on sun­ni­tud pööb­li mõni­tus­te saa­tel päev päe­va jä­rel oma gro­tesk­selt suurt pal­ka kaa­sas ve­da­ma. Te­da ei pee­ta enam ise­gi ini­me­seks, poi­si­ke­sed vi­lis­ta­vad te­da nä­hes ja pil­lu­vad ki­vi­de­ga, nai­sed süli­ta­vad põla­tu poo­le... Lõpuks lei­dub lah­ke arst, kes gar­gan­tuaa­li­ku pal­ga all kan­na­ta­vat hin­ge näeb. Ta kut­sub vae­se­ke­se oma klii­ni­kus­se ja kat­sub pal­ka väi­ke­se­maks ope­ree­ri­da. Par­la­men­di­saa­dik tun­neb end vii­maks ome­ti taas ini­me­se­na. Ta lan­geb põlvi­li ja tä­nab nut­tes ars­ti... Ehk­ki, ütle­me au­salt, pä­ris nor­maal­ne ta siis­ki veel väl­ja ei näe – palk on ik­ka veel pä­ris mi­tu kesk­mist.
Lisasin enamuse sellest artiklist siiski enda blogisse, kuna meeldis seda lugeda. Kuigi palju ainest ei leia kirjandi kasuks, leian siiski põhjust sellel teemal mõtiskleda tavapärasest kauem.