"Krõpsud, džinnid, heroiinilaks ja väike kepp" Raul Ranne, 07.09.2006 Eesti Ekspress

Artikkel räägib siis autori jalutuskäigust koos koeraga metsatukas, kus silmab üpris värskeid autorehvijälgi, paari süstalt ja ..

Ei, ma ei arva, et mina olen see õige inimene moraalist rääkima. Aga ühes Tallinna servas asuvas parkmetsas, üksikul jalgrajal, kus ma sageli koeraga jalutamas käin, oli ööl vastu pühapäeva mingi auto värsked ja vägevad roopad sisse sõitnud. Kohas, kus autojäljed lõppesid, lehvisid maas paar kartulikrõpsu pakendit, džinnipurke. Aga ka kasutatud preservatiive ja kolme süstalt võis sealsamas vedelemas näha. "Ei mingit kahtlust," ütleks meisterdetektiiv Kalle Blomkvist, "tänapäeva "Eine murul"."
Ütlete, et liiga tavaline pilt selleks, et rohkem juurdlemist vääriks. Ent stopp!
Võib-olla ikkagi peaks juurdlema.
Niisiis, mis meil seal oli? Kartulikrõpsud ja džinn! No, nõustugem, täiskasvanud ei tule ju metsa kartulikrõpsu sööma. Tähendab, noored. Tähistasid need ehk ööl vastu laupäeva kooliaasta algust? On see ka laialt levinud komme?
Preservatiivid - seega võimalikest ohtudest teadlikud noored, mitte lumpen.
Ja siis veel need süstlad! Värskelt vaakumpakist väljavõetud ühekordsed süstlad.
Lähemalt ei uurinud ja analüüsi ei teinud, aga ei usu, et need kuulusid kolmele diabeetikule, kes korraga ühte kohta süstima tulid.
Ilmselt on meil tegu narkomaanidega. Ja nagu märgivad asjatundjad, süstivad end pigem vene rahvusest narkomaanid. Ja üldjuhul need, kel mõnuainete tarvitamises pikem staaž.
Kust nad selleks raha said? Vanematelt? Varastasid? Kust?
Ma võinuks muidugi rahulikult edasi minna ja kõik selle unustada. Just nii nagu me tavaliselt ebameeldivate otseselt meisse mitte puutuvate probleemide puhul teeme.
Aga, kurat, kes sellest seltskonnast roolis oli? Kas üks neist, kes jõi ja süstis - või oli kogu sündmust takseerimas mõni kaine autojuht, kes pidutsejad pärast kodudesse laiali vedas? Ei usu.
Muide, Tallinna-Tartu maanteel Jüri kandis sõideti ööl vastu pühapäeva otsa naisterahvale. Auto lahkus sündmuskohalt. Ohver jäi teepervele surema.
Kes seda tegi? Mõni argpüks või roolijoodik või end äsja süstinud narkomaan?
Ei, ma ei taha öelda, et kindlasti seesama seltskond, kes omad süstlad mu koerajalutusrajale jättis. Aga ka välistada seda võimalust ei saa.
Ühesõnaga, palju vastikuid mõtteid mu rahulikku väikekodanlikku igapäevaellu. Võib-olla ei peaks ma ikkagi nii pikalt ühe tegelikult ju igapäevase asja üle mõtlema. Võib-olla.
Aga kes peaks? Peaministril, ma vaatan, kipub Eesti majanduse enneolematu edu kiitmise kõrval ülejäänud aeg kuluma Peeter I enda vastu sõdimiseks.
Majandus- ja keskkonnaminister realiseerivad oma talenti presidendivalimistel. Siseministri aur, mis siin salata, kulub tänavu suuresti pronkssõduri kaitsele.
Sotsiaalminister...
Meil siin Eestis tegeldakse suurte eesmärkide ja suurte plaanide ja suurte mõtetega.
Asjaolu, et meie seas liigub noori, kes kooli alguse puhul ei pea paljuks muude mõnude kõrval süstida veeni üks heroiinilaks, pole vahest liiga tõsine asi. Nagu ka see, kui pärast inimesele otsasõitmist autojuhid külma kõhuga sündmuskohalt lahkuvad.
Väikesed asjad ju, kui nad meid endid otseselt ei puuduta. Kahju.
PS No prahi ses metsatukas korjame kokku, aga mida teha süstaldega, et lapsed ega koer end ei vigastaks? Kuhu need panna, et keegi juhuslikult mõnd haigust külge ei saaks?

MIHKEL RAUD: Püha­de leh­ma­de aeg

Teatavasti on Eesti Päevalehe sariraamatud, mida iga laupäev suurtemates toidupoodides võib silmitseda, koostatud Eesti ajalugu jutustavatest raamatutest, mahuga 50 raamatut. Teosed on järjestatud kronoloogilises järjekorras, avastardina läks müüki Lennart Meri "Hõbevalge". Kuigi nimekiri on pikk ja koosneb kuldsetest palmikutest, ei kuulu raamatute hulka ühtegi Tammsaare teost. Miks siis nii?

Mina arvan, et haritud inimene peab olema lugenud Tammsaaret. On ju öeldud "eesti kirjandus" = Tammsaare. Aga kas mina mõtlen õigesti, kas see tõlgendus on see õige? Seda küsimust vaeb arvamusartiklis Mihkel Raud. Artiklist: "Ees­tis va­lit­seb püha­de leh­ma­de ajas­tu ja pa­rim näi­de sel­le väi­te tõen­du­seks on too­sa­ma hüüatus: “Kui­das siis il­ma Tamm­saa­re­ta?”"

Inimesed kordavad teatud nimesid, kelle loomingu lugemata jätmisel oled mats. Näiteks Jaan Kross. Aga kellegile ei saa midagi otseselt peale suruda, tuleb ise mõista miks sa seda teost ja kellele sa loed. Jaan Kross ei ole sugugi ainuke Eesti mälestusvärrseid kirjandikke. Näiteks on meil ju ka palju tuntuid ja väga tublisid teatritegelasi, nagu seda oli Voldemar Panso. Mitmed seltskonnad võivad jahuda, et see näitleja on ja jääb Eesti teatri tipuks. Kõik see on tore aga mina lähen teatrisse, vaatan hubasel neljapäeva õhtul Salmes Voldemar Pansost valminu näiteteost ja võin seda tõesti öelda, et tõeline tegelane ta oli, kuid minu silmad näevad meie laval ka praegusaja suurepäraseid, just Eesti näitlejaid.

Tamm­saa­re ja Pan­so on ins­ti­tut­sioo­nid. Na­gu an­sam­bel Queen või Alek­sandr Solženit-sõn. Heas selts­kon­nas ei sea­ta nen­de loo­min­gu igi­kest­vust iial­gi kaht­lu­se al­la. Kes seab, on ha­ri­ma­tu kõurik ja Võsa Pet­si fänn.

Ärgu saa­da­gu va­les­ti aru. Tamm­saa­re, Kros­si, Pan­so ja kõigi teis­te ees­ti kul­tuu­ri “püha­de leh­ma­de” pä­rand on hiig­las­lik.
Küsi­tav on hoo­pis ku­jut­lus, et kui neid teo­seid mas­si­li­selt ei rep­ro­dut­see­ri­ta, saab siin­ne kul­tuu­rie­lu ko­he ot­sa. Et nii kaua, kui Tamm­saa­ret trüki­tak­se uu­tes ja uu­tes ti­raaÏides raa­ma­tu­kaup­lus­te riiu­li­te­le, on ees­ti kul­tuu­ri­ga kõik kor­ras. Ja hetk, mil vää­ri­kas raa­ma­tu­sa­ri jä­tab va­na­meist­ri ühel hirm­sal päe­val min­gil põhju­sel kõrva­le, on üleüldi­se men­taal­se deg­ra­dee­ru­mi­se star­di­pauk. Ei ole.

“Tõde ja õigus” jääb “Tõeks ja õigu­seks” sõltu­ma­ta sel­lest, kui mit­mes eri­ne­vas ku­jun­du­ses ta va­ga eest­la­se raa­ma­tu­riiu­lil tol­mu ko­gub.

Arvan, et Tammsaare lugemine on lihtsalt iga eestlase kohus oma kultuuri ja päritolu mõista. Saada aru, mõista ümbritsevat. Tammsaaret lugedes mõistad, mõtled. Ei saa ju niisama unistustes hõljuda, tõsiste meeste juttu on mõtet lugeda. See, et ühes raamatusarjas jäi teos trükkimata võibolla isegi tõstab selle teose kaalutlust. Pole niisama toidupoes koos mähkmetega müüdav raamat, pead isegi raamatupoodi või jumal hoia, raamatukokku jalutama. Vot sulle.

"Sillamäel tehakse haruldast jäätmekütust", 17. september 2008 Ärileht

Viimase aasta jooksul oleme meedias kuulnud ja lugenud palju teemal prügi ja selle sorteerimine. Paaniliselt pesevad paljud pereisad pühapäeva õhtuti kartongpakendeid roiskunud piimast, et viia see siis spetsiaalsesse rohelisse kogumistünni. Teadlikult sorteerime paberit ja pappi, viskame banaanikoored bioloogiliselt laguneva prügi hulka. Kuid kordagi pole tekkinud kellegil meist küsimust, miks me nii teeme ja kas see kõik ka tegelikult praktikas laguneb nii nagu peaks?
Esmakordselt seda artiklit lugedes tundus asi lihtne, tundsin, et siiani tehtud vigades - visates vana tomati paberi hulka - pole olnud põrmugi halba. Pigem head. Selgub, et Sillamäel asuvas vanal prügimäel on tärganud justkui uus elu. Seda siis bakterite näol. Uustulija on firma nimega Ecocleaner, mille eesmärgiks on kõik olmeprügi 100% kasulikult ära kasutada ning seeläbi säästa keskkonda.
Üks firma Ecocleaner juhatajaid Tommy Biene ütleb: “Biolagunevate jäätmete olmeprügist väljasorteerimine on mõttetus, tegelikult lausa kahjulik, sest see on rahaliselt ja ümbritsevale keskkonnale kallim lahendus.”
Sillamäel tegutsev tööstusettevõte Ecocleaner on noor Eesti firma, mis selle aasta algusest opereerib Sillamäe endise prügimäega.
Kuidas aga selline uudne ja pealtnäha imelik protsess toimub, et kõik ära lagundadakse ja samas loodust säästetakse. Toimub järgnev: Tuleb prügiauto segaprügikoormaga. See kaalutakse ja kallutatakse maha. Nüüd läheb mass läbi purustaja. Suured tükid hakitakse. Oluline on purustada ka kilekotid. Kuna prügi pakitakse enamasti kilekottidesse, kuhu õhk ligi ei pääse, on seal kerge tekkima mädanemine, haisud ja happelised vedelikud. Seejärel pannakse kogu purustatud sodi suurtesse kuhjadesse – aunadesse, mis kaetakse pealt jäätmekompostiga. See ongi võtmemoment. Kuhjades hakkavad tööle mikroorganismid. Need söövad sodi sees leiduvat süsinikku, joovad vett peale ning kuumutavad jäätmeid, millest eraldub veeaur. Ecocleaner ise baktereid ei kultiveeri ja kuhjadele ei lisa.
Kuigi tegevus tundub kirjelduse järgi lihtne, on bakterite töölepanek täppistöö. Võiks muidu ju igalühel olla tagaaias sarnane kompostihunnik. Prügikuhjadel on oma spetsiifiline konstruktsioon, mis tagab värske õhu juurde juhtimise ja kuumuse ning veeauru eemaldamise. Firma on neile teadmistele võtnud Eestis ka kasuliku mudeli tunnistuse.
“Bakterikuhjas” tõuseb temperatuur 70–75 kraadini, niimoodi prügi kuivab ja patogeenid hävivad. Lahti on ka saadud ebameeldivatest kahjuritest - rottidest ja lindudest. Prügi ei haise ning ei ärrita silma limaskesta.
Üldist prügisorteerimisskeemi omanikud ei tunnusta, kuna nende sõnul ei saa lihtsalt ühes toiduplögas ühtegi aeroobset lagunemist hakata tekkima. Lõpptulemuseks on mädanev ja haisev jääk, millest võivad edasi tekkida ohtlikud metaan ja toksiidid.
Kuhjades seisab purustatud prügi üks–kolm kuud. Sealt edasi on kaks võimalust. Nüüdseks kuivanud ja mikroorganismide poolt sodist puhtaks söödud prügi sõelutakse ja hakitakse, mille tulemuseks on kas jämedama fraktsiooniga jäätmekütus või peenema fraktsiooniga mullasarnane saadus. Jäätmekütuse saab katlas ära põletada ning toota soojust ja elektrit. Näiteks kui seda Kundas tsemendiahjude kütusena kasutada, jääb ka kogu tekkiv tuhk tsemendi sisse. Firma teise tootega, prügist valmistatud mullaga tuleb näha rohkem turundamisvaeva. Kui maht on tuhandeid tonne, siis seda ämbriga vanaema peenramaale ei tassi.
Niisiis, pole vaja pead vaevata ja südant kurnata sorteerimisega, see siin on tulevik. Sorteerimine aga minevik.

Andrus Kivirähk: Põrgu jõuab Taanilinna (11. oktoober 2008 EP)

Ülemaailmne majanduskriis on haaranud iga kodu raamatupidamise. Hoitakse kokku nii toiduainetelt kui ka meelelahutuselt. Alles hiljuti tõsteti meie riigis aktsiisimäära. Suitsetamise mahajätmine tundub paljudele ulmena, pahesid eiratakse. Hoitakse kokku sealt, kus ei tohiks, hariv teatritükk ja kodune hea kõhutäis vahetatakse pläru vastu. Nii toimub meil hetkel ka Toompeal. Võiks kõrvutada meie riigi valitsuse Dali ja Gaudiga, kindlasti poleks neist viimastest vastast. Võiks alati tunda rõõmu sellest, mis meil on - Eestist, selle loodusest ja iseseisvusest, kuid selle asemel leitakse aega mõlgutada mõtteid palganumbri juures. Järgneva 2009. aasta riigieelarve koostamise ümber käis palju sagimist, küll ärkasid talveunest kõiketeadjad ning leidsid jututeemat üldtuntud virisejad. Meie kallid poliitikud teevad palju tööd. Palju tööd peaks aga tähendama ka palju raha, vähemalt nii leiavad meie poliitikud. Nii võibki leida Andrus Kivirähki järjekordsest laupäevasest arvamusloost järgnevad laused: "..Aga Ema­ke Loo­dus po­le suur mit­te üks­nes ku­ju­ta­vas kuns­tis. Tal on ka hiil­ga­vat dra­ma­tur­gian­net. Sest eks ole ka ini­me­ne Loo­du­se loo­ming ja Ees­ti Va­ba­rii­gi par­la­men­di­saa­di­kud kuu­lu­vad sa­mu­ti ini­mes­te hul­ka. Ema­ke Loo­dus on nad loo­nud meie kõigi rõõmuks, eten­da­maks peao­sa rah­va­li­kus ab­sur­di­komöö­dias ”Ku­da rii­gi­ko­gu­la­sed vae­sel ajal oma pal­ku külmu­ta­si­vad.” Jah, Itaa­lias olid Pan­ta­lo­ne ja Truf­fal­di­no, meil on Lenk, Grä­zin ja ülejää­nud trupp. "
Tavakodanik istub kodus probleemide küüsis muretsedes enda valitud panga tuleviku pärast, järgneva kuu küttearvest, koondamisteate võimalikkusest. Aga ühes väikeses sinises saalis murravad sada üks koomikut pead selle üle, kuidas ometi kahandada oma palku, mis ähvardadvad lausa Olümpose mäe suuruseks paisuda. Ja te­ge­li­kult po­le kau­gelt­ki sel­ge, kas meie sil­me ees eten­dub just komöö­dia. Far­si tun­nu­sed on küll es­ma­pil­gul ilm­sed, kuid komöö­diast tragöö­dia­ni on üksai­nus samm.
Artiklist "Raha lämmatab. Lõppu­de lõpuks on ju te­ge­mist õud­se olu­kor­ra­ga! Mee­nub va­na sak­sa mui­nas­jutt ”Ma­gus pu­der”, kus väi­ke­se­le tüdru­ku­le kin­gi­ti võlu­pott. Po­ti­le tu­li lau­su­da: ”Po­ti­ke, kee­da!” ning po­ti­ke kee­tis­ki ko­he suu­repä­rast put­ru – ku­ni käsk­lu­se­ni: ”Po­ti­ke, ära kee­da!” Kõik su­jus ke­nas­ti, ku­ni tüdru­ku­ke kord ko­dunt väl­ja läks. Te­ma emal tek­kis aga sa­mal ajal kan­ge pud­rui­su. Ta pa­ni po­ti­ke­se keet­ma, sõi kõhu täis – kuid pea­ta­da ta pot­ti enam ei osa­nud, ku­na ei tead­nud sa­lasõna! Put­ru tu­li ai­na juur­de, see täi­tis toa, voo­las ak­nast väl­ja, um­mis­tas tä­na­va ja mat­tis en­da al­la ma­jad. Al­les siis, kui tüdru­ku­ke ko­ju ta­ga­si jõudis ja hüüdis: ”Po­ti­ke, ära kee­da!”, pea­tus pud­ru­la­viin. Aga teh­tud kah­ju pol­nud liht­ne heas­ta­da ning mui­nas­jutt lõpeb sõna­de­ga: ”I­ni­me­sed, kes taht­sid tä­na­val lii­ku­da, pi­did end pud­rust lä­bi söö­ma.” "
Alduses on ju hea maiustada maitsva suutäiega, kuid tegelikult sarnanes pudrune linn pigem mudalaviini alal sattunud linnaga. Sarnane lugu on riigikogulase palgaga, kes tunneb heaolu priskest palgast, kuid kui igakuine pangakontole kantud maksumaksja poolt antud number muutub liiga suureks, muudab see olukorra ebamugavaks. Lõpuks muutub see talumatuks.
Lä­hip­äe­vil esi­li­nas­tub pat­rioot­lik põne­vus­film ”Det­semb­ri­kuu­mu­s”, mis pa­ja­tab 1924. aas­ta det­semb­rimäs­sust. Te­ge­mist oli kaht­le­ma­ta dra­maa­ti­li­se epi­soo­di­ga Ees­ti Va­ba­rii­gi aja­loos. Ent kas siis kan­ge­la­sed ela­sid üks­nes eel­mi­se va­ba­rii­gi päe­vil? Miks mit­te vän­da­ta film ka prae­guste rii­gii­sa­de ja -ema­de vap­rast ar­gip­äe­vast? Võit­lus omaen­da üha pai­su­va pal­ga­ga peaks ju ins­pi­ree­ri­ma küll.
Ku­ju­ta­me et­te Toom­pea saa­li. Saa­di­kud tee­vad ra­hu­li­kult tööd. Kor­ra­ga kar­ja­tab üks, siis tei­ne – ra­ha­kott nen­de tas­kus on ha­ka­nud pai­su­ma! Ras­va­sed kuk­rud on al­gul kas­si-, siis leh­ma-, lõpuks ele­van­di­suu­ru­sed! Jul­ge­mad saa­di­kud kar­ga­vad ko­le­tis­te­le kal­la­le ja kä­gis­ta­vad neid pal­jas­te kä­te­ga, ham­mus­ta­vad, küünis­ta­vad, tao­vad rul­li kee­ra­tud aja­le­he­ga, kuid abi on sel­lest vä­he. Vap­per Kris­tii­na Oju­land võtab ja­last tikk-kont­sa­ga kin­ga ja lööb sel­le­ga paar ra­ha­kot­ti sur­nuks, haa­va­dest ni­ri­seb põran­da­le ine­tu kul­la­loik. Kuid ra­ha­ko­tid ei an­na nii ker­ges­ti al­la, kui neil üks pea ma­ha raiu­da, kas­vab ko­he ase­me­le ne­li uut.
Mi­da te­ha? Kui­das võidel­da jõle­da­te mu­tant-ra­ha­kot­ti­de­ga? Kas an­da nen­de pih­ta tuu­ma-löök? Ka­su­ta­da kee­mia­rel­va? Ur­mas Rein­sa­lu avas­tab, et röö­ga­tud ra­ham­äed kar­da­vad külmu­ta­mist. Rut­tu jää­tist! Kümme veoau­tot­äit! Kuid kas sel­lest on abi? Ini­me­sed ki­no­saa­lis tun­ne­vad, kui­das ihu põne­vu­sest ju­di­seb. ”Põrgu jõuab Taa­ni­lin­na” võiks ol­la sel­le fil­mi ni­mi.
Vaene põlatu
Aga võima­lik on lä­he­ne­da tee­ma­le ka kuns­ti­li­se­mal vii­sil. Võtta ees­ku­juks näi­teks Da­vid Lync­hi ”E­le­vant­mee­s” ja te­ha film õnne­tust rah­va­saa­di­kust, kel­le palk pi­de­valt kas­vab. Kõik tei­sed ini­me­sed on vae­sed, ai­nult te­ma on sun­ni­tud pööb­li mõni­tus­te saa­tel päev päe­va jä­rel oma gro­tesk­selt suurt pal­ka kaa­sas ve­da­ma. Te­da ei pee­ta enam ise­gi ini­me­seks, poi­si­ke­sed vi­lis­ta­vad te­da nä­hes ja pil­lu­vad ki­vi­de­ga, nai­sed süli­ta­vad põla­tu poo­le... Lõpuks lei­dub lah­ke arst, kes gar­gan­tuaa­li­ku pal­ga all kan­na­ta­vat hin­ge näeb. Ta kut­sub vae­se­ke­se oma klii­ni­kus­se ja kat­sub pal­ka väi­ke­se­maks ope­ree­ri­da. Par­la­men­di­saa­dik tun­neb end vii­maks ome­ti taas ini­me­se­na. Ta lan­geb põlvi­li ja tä­nab nut­tes ars­ti... Ehk­ki, ütle­me au­salt, pä­ris nor­maal­ne ta siis­ki veel väl­ja ei näe – palk on ik­ka veel pä­ris mi­tu kesk­mist.
Lisasin enamuse sellest artiklist siiski enda blogisse, kuna meeldis seda lugeda. Kuigi palju ainest ei leia kirjandi kasuks, leian siiski põhjust sellel teemal mõtiskleda tavapärasest kauem.